õhk

Kaklemisuudised

2012-01-19T23:10:00.003+02:00

Kõigepealt olgem vaba interneti poolt: http://petitsioon.ee/ei-acta-le

Ja siis 25. jaanuar kell 13 Toompeale tudengitega koos meelt avaldama. https://www.facebook.com/events/329672507064936/

I'm doing it wrong

2012-01-18T21:29:00.003+02:00

Ja tänaseni ma imestasin, miks mu kollased markerid kogu aeg tühjaks saavad...

Telefonilugu

2012-01-13T16:37:00.003+02:00

Mul oli ilus klapiga telefon, kes oli mulle väga armas ja kallis. Selle tarkvara eksis aga seeni korjates metsa ära ning telefon muutus kasutamatuks. Ostsin uue, ka klapiga, aga odavama ja kohmakama. Üldse ei meeldinud uus telefon, isegi natuke vihkasin teda. Üks kord unustasin ta Praha lennukisse ja siis oli kurb ja mõtlesin järele, et tegelikult on ta täitsa tore telefon, kes täidab laitmatult oma funktsioone, kuigi need on veidi primaarsed. Teda tagasi saades olin väga õnnelik ja ei vihanud teda enam.

Vana telefoni panin aga seisma. Ta lõpetas igasuguse töötamise nii et ei saanud tehase seadeid taastada, sest tahtsin kätte saada temas talletatud infot. Telefon seisis pikka aega kuni üks kord sain ta tööle ja failid kätte, tegin tehase sätete taastamise ja jätsin uuesti umbes pooleks aastaks seisma. Nüüd vahetasin jälle tagasi, et kontrollida oma hüpoteesi vettpidavust. Telefon tundub töötavat küll (esialgu). Aga uue telefoniga on mul uued kogemused, millest vana ju ilma jäi. Ja uuel telefonil on mäng "Blocks". Olen temasse kiindunud. Mul on tunne nagu oleksin tagasi võtnud eksi, kes oli aasta aega ära, ja seda tehes olen lükanud tagasi veidi kehvema, kuid stabiilse ja tugeva mehe.

Miks ma ei võinud riistaga sündida?

El elu

2011-12-07T17:54:00.003+02:00

Koolis tuleb käia, et olla kursis tunnitööde, eksamiaegade, kohustusliku kirjanduse nimekirja ja ehk ka mingisuguse sisuga ja et kõik vajaliku õigel ajal ära teha.

Kui otsustad, et ei viitsi koolis käia, siis ära mine ka. Sest jalutad ilma õpiku ja igasuguste materjalideta rõõmsalt auditooriumi ja õppejõud ulatab sulle lehe 20 küsimusega. Või siis jalutad loengusse, mängid mahjongi kuni saad teada, et järgmine loeng on eksam/arvestus.

Ja kas semestri lõpupoole saavad Peda õppejõud suitsunurgas kalendritega kokku ning valivad välja teatud maagilised kuupäevad, et võimalikult palju eksameid samale päevale langeks?

Ja kui Expresspostist tellida mitu ajakirja, siis kas suureneb lootus, et mõni neist ka kohale jõuab?

Käisime Armeenias 21. - 28. okt

2011-12-05T22:24:00.009+02:00

Tatevi klooster mäenõlval

Seekord müüsime reisikirja maha: http://www.ekspress.ee/news/kohver/uudised/reisikiri-noa-laevalt.d?id=62194740

Aga pilte võib ikka näidata:

Ja kloostri nummi preester tõlgiga.

Mäenõlval polnud piiret.

Buss.

Hüdroelektrijaam.

Bensiini oli.

Külake bussiaknast.

Ka Jerevanist leidis Mare oma Peda.

Liiklus Jerevanis.

Ilus vaade. Selja taga Ararati vabrik.

Udusombulögane Jerevan.

Veel:

https://picasaweb.google.com/110776963583082794348/Armeenia?authkey=Gv1sRgCKq3q-jBkJ2vaw (nb. kopirait and shii)

Suurem osa piltidest on teinud Vahur Afanasjev. Mõned tegin ma ka.

Maailmalõpp

2011-12-05T20:33:00.006+02:00

Nägin unes, et TLÜ kukkus kokku, nagu reaalselt kukkus kokku, hukkunuid ja vigastatuid oli väga palju.

Minul tuli loengu ajal tugev soov lahkuda. Võtsin julguse kokku ja lahkusin. Lahkudes algas ragin ja ma kiirendasin sammu. Jõudsin maja ette ja nägin kuidas mu ees varisesid kokku mitu TLÜ maja. Ning ka Uue-Sadama tn asuv lahtine parkimismaja vajus kokku nagu venga torn, lömastades oma klotside vahel kümneid autosi ja sadu õpilasi. Jälgisin kummastunult neid tohutuid karjeid ja ei suutnud kellelegi appi minna. Kuulasin kivistunult katastroofi hääli.

Juhtunu šokeeris mind nii kohutavalt, et kartsin kohutavalt tagasi minna. Siiski pidin minema. Vaid paar päeva hiljem oli lagunenud osa taas üles ehitatud, kuigi väga halva kvaliteediga. Aga ma ei suutnud seal enam olla, kartsin, et see võib uuesti juhtuda. Põgenemisteel jälgisin vastikusega ülesehitust ning mõtlesin tolle jubeda päeva peale. Kool oli justkui veelgi labürindimaks ehitatud, väga raske oli sealt põgeneda.

Unenäospetsialiste?

Pippeli

2011-10-19T14:42:00.002+03:00

Vanast telefonist. Pole aimugi millal.

'Le Café du pont' - Bande annonce

2011-09-28T11:48:00.000+03:00

Hea tuju film. Algas muidugi halbade sakslaste jms-ga ning tuli ohata, et isssssandjumaljälleüksselline film, aga siis oli päris tore sürpriis - ei olegi selline film. Hoopiski midagi täiesti erilist.

mmmmbonsuul

2011-09-26T14:32:00.002+03:00

Nädalavahetused on puhkamiseks. Kõlab nagu hea mõte. Ja kuigi ülikoolis tähendab nädalavahetus just lisatööd, siis ei tohiks ma enda peale vihane olla, kui ma seda ei tee, sest nädalavahetused on puhkamiseks. Äärmisel juhul reisimiseks, lõbutsemiseks ja milleks iganeseks. Kõlab ju loogiliselt?

Aga täna kooliteel tabas mind mõte, et kui nädalavahetused on puhkamiseks, siis arginädal peaks ainult töö jaoks olema. See polnud üldse tore arusaam.

Hakkasin hispaania keelt õppima. Väga imelik on üht keelt jälle nullist õppida. Jälle hakkab peale see tuim tuupimine, mille tulemusena ikkagi mitte midagi ei oska. Tegelikult on see päris tüütu. Eriti kuna tean juba kogemusest, et enne kesktaset pole tegelikult mingit taset. Hispaania keel ja kultuur mind nüüd nõrkemiseni ei huvita kah ja vabal ajal "meele lahutamiseks" ülesandeid küll lahendama ei hakka. Praegu on siiski tunne, et võiks selle ära õppida. Nimelt kuna see on nii lihtne. Romaani keeled on ikkagi väga sarnased ülesehituselt ning mulle ei tule suurem osa grammatikast üllatusena ning prantsuse ja ladina keele baasil saab ka paljudest sõnadest aru. Need keeled on küll sellised, et võta patakana. Eks germaani omad ole ka.

Aanrijding In Moscow - Ti Amo

2011-09-14T16:10:00.001+03:00

Väga mõnus hea tuju film. Kõik on olemas, vana naine, noor mees ja kollane rekka kaunis Flandrias. Soovitan vaadata.

Inglite keeles on ilus trailer siin.

Käisin aktusel

2011-09-01T17:55:00.005+03:00

Vihma sadas ladinal. Aktus oli seekord GAG-i suitsunurgas. Kohal oli ehk 100 inimest, aga võib-olla ka mitte. Vastu võeti 3000. Vanu olijaid peaks ka omajagu olema. Ilmselt traditsioone armastav rahvas on meie ülikoolis.

Traditsiooniliselt said tekstist aru vaid lava ees seisjad. Aktus oli lühike ja pingevaba.

Esmaspäeval lähen kooli. Kui ma endale mõne tunnikese leian. Raske on see semester ainepunkte kokku saada, sest selgus, et kooli minemiseks oleks olnud vaja olla 1 keeletase nõrgem või tugevam, soovitavalt tugevam. Hakkan hispaania keelt õppima. Juhul kui leian endale mõne kursuse, kus saaksin vahel kohal käia ka.

Praegu küpsetan õunakooki. Loodan, et tänased nässuminekud on tekitanud vajaduse suureks õnnestumiseks, sest muidu oleks ju tasakaal paigast.

Täiega off day on, aga üritan hakkama saada. Joomine aitab alati. Muidugi juua ei tohi palju, sest homme 11.40 pean taas virk ja sirge olema.

Varsti võtan ühe aasta juurde. Ilgelt nõme päev tõotab tulla. Sünnipäevad ei tohiks olla teisipäeval. Muidugi eelmine aasta oli nõmedam. Tookord oli esmaspäev ja ühtlasi ülikooli esimene õppepäev ja traagilisem number ka veel.

Idioot

2011-08-26T13:15:00.000+03:00

Ärkasin üles, olin ärkvel ja läksin magama jnejne. Vahepeal vaatasime Vahuriga ka 10-osalist teleseriaali "Idioot", andmed siin: http://en.wikipedia.org/wiki/The_Idiot_(TV_series). Selle DVD on muuseas paljudes kohtades müügil ja minu mäletamise järgi väga talutava hinnaga. Erinevalt seriaalist "Meister ja Margarita" ei ole see sari üldse piinlik. Pigem on see hea, isegi väga hea. Tekst on jäetud lintšimata ja näitlejad on hästi valitud ning nad kõige tipuks isegi oskavad näidelda. Eestis müüdava DVD-ga on aga probleem, et subtiitrid on ainult inglise keeles ja väga heledaks keeratud. Heledaks keeramine võib olla hea kui tegu on filmiga muttide elust, aga vene kõrgklass on veidi päevasema eluviisiga ja kõige tipuks veel heledate kleitidega. Ühesõnaga mul läks suur osa teksti kaotsi, sest lihtsalt ei näinud lugeda. Aga soovitan. Kõike ei jõua detailselt lugeda, võib-olla ongi hea kui mõnega saab natuke n.ö petta.

Hea raamat

2011-08-16T12:40:00.005+03:00

Loen praegu Peeter Elbingu raamatut "Asetäitja". See on 1979. aastal saanud romaanivõistlusel ergutusauhinna ning ilmunud ilmselt päris suure tiraažiga, sest see on saadaval väga paljudes vanaraamatukauplustes. Loen seda tegelikult juba teist korda, aga olen nii kehva mäluga, et tundub nagu uus. See aga ei tähenda, et see oleks halb raamat, pigem vastupidi. Väga tore sissevaade nõukogude inimeste ellu, keda ühendab mingisugune jalatsivabrik, mis, noh, ah, tüüpiline nõukogude värk. Liiga palju ei tahagi rääkida, sest siis on ju igav lugeda. Nii nagu tavaliselt räägitakse ei taha ka rääkida, sest siis oleks igav mu soovitust lugeda. Edastan lihtsalt suvalise tsitaadi:

"Nüüd oled siis naisest lahti? Lõplikult?" küsis Veera ja ehmus ise seepeale koledasti. Kas ta hull on, Kabjaraua käest niimoodi küsida! Sa taevas, mis nüüd saab? Kui Kabjaraud talle põrutab... Ta ei kavatsenud üldse nii küsida, ta vaid mõtles niimoodi. Aga sõnad tulid iseenesest, lendasid välja, ja katsu neid enam kinni püüda.

"Kust sa selle võtad?" võpatas Kabjaraud.

"Agentuur KNR - Keegi Naine Rääkis." (P. Elbing "Asetäitja", Lk 39)

Väga toredad ja usutavad tegelased. Tore humoorikas raamat. Ilma spoilimata ei saa rääkida, nii et kasutan parem käskivat kõneviisi: "Marss lugema!"

Elbingul on ka teine raamat "Geeniuse elu". See on ka väga tore, aga seda pole ma näinud mujal kui raamatukogus. Ka seda julgen soovitada. Mõlemad raamatud on suhteliselt õhukesed ja kerge, aga väärt, lugemine.

Elbingul ongi selle nime all ainult 2 raamatut. Ei teagi, mis tast saanud on. Internetis infot eriti ei ole. Midagi on kirjutanud Heiki Vilep http://www.vilep.com/templ/index.php?page=5&lang=1

Unes pole inimesel mõistust, aga samas jälle on ka

2011-08-11T20:21:00.004+03:00

Täna öösel leidsin oma id-kaardi, mis kehtis aastatel 1991-1993. Seal oli kirjas mu keskmine nimi. Õigemini oli neid lausa kaks, sidekriipsuga ühendatud. Ma ei mäleta, mis need olid, aga mingid imelikud Elfriide-Maria või midagi sellist. Mulle nad väga ei meeldinud, aga olin nii õnnelik, et mul olid keskmised nimed. Küsisin vanemate käest ning nemad ütlesid: "ah, oli jah..." Olid nagu unustanud. Aga kuna nimed on ikkagi antud ja mitte kunagi ära võetud, siis arvasid, et võin nad dokumentidele tagasi saada kui tahan. Ja ma olin nii õnnelik, sest olin kogu aeg tahtnud endale keskmist nime. No absurdi tipp.

Üks teine öö nägin pornounenägu. Räme porr oli igal pool ja nagu ikka, oli endalgi tiirane olla jne. Mu ees oli hunnik tahtjaid ja igast toredat värki, aga seekord oli mälu väga hea - "vabandust, ma olen abielus". Minu meest polnud aga kuskil olla. Noh, tegelased ajasid siis oma asju edasi ja mina pidin pealt vaatama. Sest vabandust, ma olen abielus. Vat see on eepiline feil, lapsed.

digiboks

2011-08-10T13:21:00.003+03:00

1. augustist 2011 lülitati kaabel välja ja algas mõnus elu ilma telekata. Eile aga olude sunnil leiutasime telekale pildi või siis mu arvutile uskumatult suure ekraani. Väga huvitav on istuda siin elutoas ja toksida blogi telekasse. Või arvutisse. Või ma ei saa midagi aru. Aga üldiselt telekas on saatan ja lülitage välja.

Tallinnas oli high-speed car chase

2011-08-10T13:08:00.002+03:00

Nägin veel pealt kah. Olin just teel linna, kui üks must Mercedes mööda Liivalaia tänavat mere poole kihutas, tema kannul 5 politseiautot. Üks sõitis vastassuunas, sest seal oli rohkem ruumi. Väga uhke jälitus oli. Ime, et nad kätte ei saanud.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-politseiauto-tegi-action-filmiliku-jalituse-kaigus-avarii.d?id=55395544

Käisin ka kooliasju ostmas

2011-08-10T11:31:00.005+03:00

Õigemini külastasin kirjatarvete osakonda Apollos, sest ma ei suuda enam sekundit ka agendata elada. Plaan oli küll koolist jälle varastada esmakursuslase teatmik, mida meil tasuta jagatakse, aga lihtsalt ei suuda oodata septembrini.

Prismas oli mul üks sobiv juba silma jäänud. Aga kuna agenda on väga tähtis asi, mis minuga pea aasta kaasas jalutab, siis tahtsin rahulikult järele mõelda, eriti kuna ma ei suutnud esialgu värvi valida. Ehk siis tegin poes ringi ja unustasin täiesti ära.

Eilseks oli kibelemine jõudnud tasemeni, mil kõndisin poodi ja ostsin oma agenda. Solarise Apollos maksis see 4.68 (kliendisoodustusega 4.45). Ostsin ka tahvlimarkeri hinnaga 0.70 (0.67). Uhke liimipulga 0.98 (0.93). 1 lillelise kaustiku 0.83 (0.79). Ploki Räpina paberivabriku paberit 4.28 (4.07). Ja Räpina paberivabriku kiirköitjad 56 senti (53s) tükk.

Prismas oli mu kaunis agenda 3.49. Ilmselt ka kõik muud asjad. Prismasse ma aga ei viitsinud minna. Oma valik oli osta need asjad veidi kallimalt. Ega üldiselt Prismas käik oleks läinud tegelikult kallimaks, sest siis oleks hakanud ka toitu ja muud huvitavat ostma.

Ülejäänud asjad ja enamgi veel on mul üle jäänud kooli algusajast, kui me vanematega igas augustis kuhja kooliasju ostsime. Alati osteti neid asju, mis uueks aastaks vaja ja väike varu ka. Aga need varud kogunesid ühel hetkel päris suurteks. Juba põhikooli lõpust saati oli vaja augustis osta vaid päevik ja mõni üksik asi. Ja kustutuskumme on ikka veel sahtel täis, ostetud siis kui need olid 50 senti tükk. Kroonisenti.

Koolikottidega oli alati jama. Tuli vist peaaegu iga aasta uus osta kuni ma lõpuks 5 klassis nurusin välja ilusa Nike seljakoti, mis tundus lahedam kui elu. See sitt lagunes vist pooleteise aastaga. Aga armastasin teda nii palju, et parandasin ja kandsin teda nii kaua kuni ta täiesti ribadeks lahustus. Õnneks oli tänu sellele seljakotile vanematele õpetatud, et koolikotid tulevad spordipoest. Uut otsides pidasin meeles pinginaabri kotti, mis oli tal juba kolmandat aastat ja endiselt täisvormis. Ostsin ka sama firma koti. See pidas vastu kuni mood läks käekottide peale üle. Siiani on mul terve, vahel reisimise ajal kasutan. Firma on Columbia Sportswear Company.

Aga kole lugu jah kui vanemate rõõmu lapse koolimineku üle summutab selle kopsakas hind.

Ma nagu mäletaks ka mingisugust muret koolimineku kulu üle aastal 1997. Kui ma nüüd aastaga mööda ei pane, siis minu meelest läksid asjad hoopiski nii, et olime maal augustis ning mingil põhjusel oli vaja käia Märjamaal. Seal jäi teele kirjatarvete pood, kus olid odavamad hinnad kui Tallinnas. Sealt mulle ostetigi kõik, vist isegi koolikott. Mulle meeldisid seal poes kõige enam kustutuskummid. Need olid täiesti n.ö igavad täiskasvanute asjad, aga imeliselt pehmed ja mõnusid. Sain ka ühe.

Kirjatarvetega on seotud mõned eredamad mälestused lapsepõlvest. Ma jumaldasin kirjatarbeid, nende ilu, nende lõhna, nende olemust. Kord olin isaga kaasas Büroomaailmas, kui ta sai oma asja aetud, siis küsis, kas ma ka midagi soovin. Ükskõik mida. Ma peaaegu minestasin. Vaatasin lummatult poes ringi, sest seekord võisin midagi endale valida. Olin lummatud ja sõnatu. Lõpuks valisin uhked rasvakriidid, need rohelises pakis.

Ohjah.

http://www.postimees.ee/525338/kustutuskummi-hind-jahmatas-lapsevanemat/

Kui jääd haigeks,

2011-08-09T15:19:00.002+03:00

Siis koperda lähimasse poodi. Osta pudel punast veini, mandleid, rosinaid, nelki, kaneelikoort ja sidrun.

Koperda koju tagasi. Viska saak potti, lahjenda veega pooleks, lisa veidi suhkrut ning kuumuta keemiseni. Või keeda isegi natuke. Kalla löga kurgust alla ja siis on kohe palju lõbusam haige olla.

Naljakas on see, et

2011-08-09T11:58:00.002+03:00

mu blog on juba pikemat aega põhimõtteliselt kinni olnud, aga vähemalt 10 inimest käib ikka päevas külastamas.

nagu tead, et ilm on sitt, aga käid igaks juhuks ikkagi temperatuuri vaatamas.

La renaissance du blög

2011-08-08T23:32:00.004+03:00

Avastasin, et põlise google'i orjana on mul Picasawebis konto, kuhu on automaatselt talletatud galerii kõikidest blogis ilmunud fotodest. Päris lahe oli neid vaadata, kurioosne läbilõige viimasest viiest aastast. Niisama pildid, soditud plöga, lõputult meeleolu ja aktuaalset teemat. Ühesõnaga avastasin, et blogi on tegelikult lahe asi ning peaksin taas blogima hakkama. Kui mul midagi öelda ei ole, siis blögiseda vähemalt enda jaoks, mälestuseks või nii.

Ühesõnaga mõtlesin jälle blogima hakata.

Ilmselt ei järgne siia kuid ühtegi postitust. Aga kui tuleb, siis oleks päris lahe. Või nii.

Kirjaklambritest vöö saadaval e-raamatuna

2011-06-17T13:27:00.004+03:00

Näiteks siin

ja siin

ja igal pool mujal hästivarustatud e-poodides. ilmselt. ega ma ei tea, kuidas need asjad käivad, ma olen vanast sajandist. aga meeldivat e-lugemist!

Täna varjub kuu

2011-06-15T01:07:00.001+03:00

et te ikka teaksite ja lootusrikkalt taevas pilvi vahiksite.

infot on näiteks siin:

http://forte.delfi.ee/news/smart/miks-kuu-homse-varjutuse-ajal-veripunaseks-varvub.d?id=47777759&l=wforte

Uus raamat VÄLJAS!

2011-06-01T20:46:00.005+03:00

Minuni jõudis hiljuti info, et Mare Sabolotny üllitis pealkirjaga "Peaaegu inimene" on põgenenud trükikojast ning lällab nüüd hästi varustatud raamatupoodides. Ideaalne võimalus kõik riiulid selliseks teha. Mul poleks ausalt selle vastu mitte midagi.

Saab näiteks siit või siit või mujalt, kus on hea. Kirjastuse kodulehel on ka link, kus saab vastavalt vajadusele infot või kiruda.

KANAD VABAKS!

2011-05-30T14:46:00.002+03:00

http://www.loomakaitse.ee/?q=getactive_animal_friendly_eggs

Kas nad siis tõesti ei tea lugu poisist, kes karjus: "Hunt!" ?

2011-05-26T22:40:00.004+03:00

Kuulsin väljast kuidas naisehääl karjus valjult "Appi!" ja toon oli ka selline, et mul jättis süda löögi vahele, jooksin telefon käes akna peale ja siis nägin kahte noort mukitud tüdrukut siidrid käes ja lollid irved näol jalutamas linna poole.

Noorte naiste peenikesi kilkeid ja karjeid kuuleb pea iga päev. Ma arvan, et paljud inimesed on juba ära õppinud, et nad ei vaja abi, isegi kui kell on parasjagu üks öösel. Sest inimesed on juba reageerinud, jooksnud hirmunult akna peale ning näinud, et tegu on hoopis noortekambaga, kus mõni kõdistab teist või mida iganes, aga appi pole vaja minna. Ja kilgete peale enam ei reageerita.

Brüsselis elasin Luxembourgi platsi lähedal. See oli nimelt selline plats, kus oli kolmapäevast reedeni iga õhtu kole pidu (just nimelt kole ja detailid on siin eelnevates postitustes kirjas), mille jooksul suudeti ka lõhkuda tohutul hulgal klaase. Muutusin täiesti immuunseks selle heli suhtes. Ja ilmselt muutusin ka poolkurdiks, sest pidin kõik need ööd kuulama träna vahel iga nelja laulu tagant Black Eyed Peas'i hitti "Tonight's gonna be a good night", aga see on juba teine asi. Igatahes kord olime Vahuriga kodus ning purunes jälle mingi klaas. Mina ei teinud teist nägugi, eeldasin, et tegu oli suure klaasiga, aga Vahurile jäi kõrva. Rõdu pealt nägime üht araabiaonu üritamas läbi katkise tagaklaasi midagi džiibist urgitseda.

Ja kui nüüd muudetakse ka appikarjumise tähendus? Appikarjumine on üks viimastest asjadest, mis üldjuhul ikkagi mingi reaktsiooni esile kutsub. Kui kutsub! Sest siin on mängus ka igasugused muud faktorid, näiteks selline lugu, mida ma kahjuks detailideni ei mäleta ja ei viitsi üles ka otsida:

New Yorgis tapeti kunagi mitmekümne pealtvaataja ees üks noor naine. Ja veel kuidas! Mõrvar ründas teda, siis hakkas kartma, et keegi kuulis. Siis tuli teist korda tagasi. Inimesed ilmusid akendele. Mees jooksis jälle minema, kuid keegi ei teinud midagi ning ta sai naasta kolmandat korda ja töö lõpuni viia. Keegi ei helistanud politseisse enne kui oli liiga hilja, sest nad arvasid, nähes teisi pealtvaatajaid, et keegi on seda juba teinud.

Ja kas tõesti sellises ühiskonnas nussime nüüd sõna "Appi" ära? Oleks see siis veel ainult nende kahe noore daami jaoks. Kui nemad ei soovi, et keegi neile appi tuleks, kui neid parasjagu vägistatakse ja surnuks pekstakse, siis, hea küll, ma ei pea raiskama oma aega, et politseid kutsuda ja siis pärast veel tunnistamas käia. Aga kahjuks asjad ei käi nii. Nemad keeravad käki hoopiski sulle ja mulle.

Tore luuletus

2011-03-28T21:03:00.003+03:00

Le chat (1)

Viens, mon beau chat, sur mon coeur amoureux ;

Retiens les griffes de ta patte,

Et laisse-moi plonger dans tes beaux yeux,

Mêlés de métal et d'agate.

Lorsque mes doigts caressent à loisir

Ta tête et ton dos élastique,

Et que ma main s'enivre du plaisir

De palper ton corps électrique,

Je vois ma femme en esprit. Son regard,

Comme le tien, aimable bête

Profond et froid, coupe et fend comme un dard,

Et, des pieds jusques à la tête,

Un air subtil, un dangereux parfum

Nagent autour de son corps brun.

Charles Baudelaire

On tore. Väga tore. Lugesin teda vist mingi põhjusega. Jah. Mingi koolitöö on vaja teha. Aga punast veini ja kapsast olen täis. Raske on teha koolitööd. Mis ma siis teen? Eks ikka vahin lolli näoga seda luuletust. Võib-olla higistan paar rida seda analüüsida. Ja siis avastan, et ma ei pidanud mitte Baudelaire'st kirjutama, vaid hoopis teistest tüüpidest, kes tulid pärast teda ja et see aken oli lahti vaid selle pärast, et päeval, täitsa kaine peaga, ei osanud teha oma koolitööd ning lugesin tuimalt tausta kohta ja ometi taustaga alustasin nii eestotsast kui võimalik ehk siis Baudelaire'ga minu puhul. Aga miks ma üldse kirjutada ei oska? Noh, väga lihtne, ma olen väsinud. Nii väsinud, et pigistasin ajakavva puhkepäeva, aga sellest ei piisanud. Liiga palju on õppida. Miks on liiga palju õppida? Kahjuks on see mu enda süü. Ups. Mis ma nüüd siis teen, kirjutan luuletuse või? Õnneks ei oska. Ma siis lihtsalt näpin juukseid, võib-olla närin ka, ning üritan aru saada, mis järjekorras need tüübid tegutsesid. Kõigepealt pean kuskilt targa paberilehe pealt välja otsima, kes tüübid üldse.

ise tehtud, hästi tehtud

2011-03-09T10:13:00.000+02:00

La rue Ketanou - Les mots

2011-03-01T16:36:00.001+02:00

Les Cigales--- La rue Ketanou

2011-03-01T16:36:00.000+02:00

Värrrdjad

2011-02-19T23:12:00.003+02:00

Mida te kohvi hinnaga olete teinud! Värrrrrrrrrrrrrrrdjad lihtsalt. Kõndisin hiljuti Prismas, kus oli suur kollane silt Presidendi kohvi kohal. Mis soodus on 56 (või oli see 53) krooni? Värddjaad. Tahtsin jalaga selle resti puruks peksta. Ometi ma ei teinud seda, sest ma olen suurte sõnade ja mõtetega, aga väheste tegudega inimene. Või siis häiris fakt, et mul on arvel ainult paarkümmend eurot ja ei jaksa seda resti kinni maksta ja ilgelt nõme on võlgu jääda.

Noh, lihtsalt, edaspidi teed ja mahla.

Värdjad.

2011-02-16T22:43:00.000+02:00

To puke, or not to puke: that is the question:
Whether 'tis nobler in the mind to suffer
The slings and arrows of outrageous fever,
Or to take arms against a sea of troubles,
And by coldrex end them? To die: to sleep;
No more; and by a sleep to say we end
The awful ache and the thousand natural shocks
That flesh is heir to when puking thy heart out.
To sleep: perchance to dream: ay, there's the rub;
For in that sleep of fever what dreams may come
When we are sweating in this mortal coil.

Mõtlesin ühe nalja välja.

2011-02-13T10:45:00.002+02:00

"Hey, blondie, could you give me a lift?"
"Sorry, I can't. I have M&S tires, I can only drive on Monday and Sunday."
"Oh, blondie, you're so stupid! You can drive on Saturday too!"

Muie näol = hea

2011-02-09T19:27:00.003+02:00

Experti reklaam

Täitsa ok reklaam ja pealegi LÜHIKE. Kassipildumise oma oli ka hea. Ainuke viga, et natuke liiga kaua kedrati üht enne kui järgmine tuli. Need võiks kiiremini vahelduda, sest kui näed juba 10ndat korda meest kassi pildumas, siis hakkab veidi imelik.

Samas ei taha kiita Tele2te, kelle massiivne reklaamikampaania juba poolteist aastat (või kaks?) inimestele pinda käinud on. Positiivne on, et ühte reklaami lastakse lühikest aega, aga kahjuks liiga palju ketravad neid ning... need on täiesti kohutavad klipid! Mul oli täitsa dilemma, et kuigi olen teenusepakkujaga rahul, peaks teise telefonivõrku üle minema lihtsalt selle pärast, et nad härivad mind oma halbade reklaamidega. Üleminek on aga komplitseeritud, eelkõige kuna pole alternatiivi. Nad ju kõik reklaamivad end liiga palju ja enamjaolt halvasti. Ainuke positiivne kogemus oli EMT sünnipäevareklaam, kus lepatriinu ronis küünla otsa. Kahjuks ei suuda seda internetist leida, hea meelega vaataks uuesti. See siiski ei muuda fakti, et EMT on liiga kallis, mistõttu ma sealt üldse ära tulin. Ja ka seda, et EMT-i ülejäänud reklaamidel on kindlasti vigu palju.
Tele2 siiski suutis end hetkeliselt lunastada saates Jaan Tättele ja Marko Matverele rohelise leiva. Pealegi pole mõnda aega näinud neid. Kas on võimalik, et see õudus on lõppenud?

Aga on olemas ka head reklaami - Eesti Päevaleht

2011-02-07T20:56:00.003+02:00

Juba teist korda viimase poole aasta jooksul potsatas mõned päevad tagasi mu postkasti Eesti Päevalehe reklaam - Eesti Päevaleht.
Mitte flaier, kus on kirjas, et Eesti Päevaleht on äge.
Mitte reklaam telekas, kus mingi eit räägib, et ta loeb iga päev Eesti Päevalehte ja arvab, et see on parim leht maailmas.
Vaid toode ise. Tasuta, mitte "Tagastada 14 päeva jooksul kui ei soovi osta". (Eks???)

Mul on karvane tunne, et ma viin varsti oma Dormeo madratsi tagasi poodi

2011-02-07T20:20:00.004+02:00

...sest telekat ma küll välja ei viska.

Tegu on ühe haleda reklaamiga, kus üks tsikk räägib kui hea madrats tal on. Ja muudkui kedratakse seda! Hommikul on enne Simpsoneid 15 minutit TopShopi ja alati on seal see kuradi Dormeo reklaam. Ja mitte ainult! Seda näidatakse KAKS korda järjest! Ja mõnel heal päeval lausa KOLM. Ja muidugi reklaamipausid aegadel, mil keegi teine ei taha reklaami osta. Ma üritan küll kanalit vahetada või teleka kinni panna, aga sellest pole pääsu.

Ma ei mõista, miks teevad firmad endale antireklaami sellega, et nad hoiavad kokku eelarvet tehes ainult ühe nigela reklaami ning suunavad raha selle pidevasse ketramisse? Kui teleturg oleks eraldi kanalil või siis ainult kindlatel aegadel saadetena, siis on isegi võimalus, et lähen poodi ja ostangi endale midagi sealt. See on isegi juhtunud. Mul on Dormeo madrats. Ma olen (olin?) temaga täiesti rahul. Tol ajal kui ta ostsin oli ta odavaim oma klassis, aga samas täitsa madrats. Muidugi pole samasugust enam alles, nüüd on mingi peen variant, mis on häbiväärselt kallis (ja tõenäoliselt ikkagi sama).

Selle pideva ketramise ainus mõte on, et kui keegi jääb teleka ette magama, siis ärkab ta korrutades nagu robot: "Dormeo... Dormeo..." Eeldades muidugi, et see unes õppimise asi töötab. Nii üritavadki müüa? Värdjad.

Kassile ainult parimat

2011-02-07T10:40:00.000+02:00

uue aasta avastus

2011-01-04T23:22:00.002+02:00

õppimine teeb targaks.
oleks seda vaid varem teadnud.

ma ei olegi detsembris bloginud

2010-12-27T12:42:00.001+02:00

Lõpeta jada

2010-11-23T20:09:00.000+02:00

puts, puts, puts, puts, puts, ...?

kuidas ma tädisid häirisin

2010-11-21T00:42:00.006+02:00

Kuna mul on ilmselgelt midagi tervenemise vastu, siis täna keerutasin oma elu ja surma piiril tuikuvale kurgule salli ümber ning läksin "raamatukogutuurile." Nimelt avastasin, et olen keskraamatukogu ees võlglane, aga niikuinii oli vaja uut laadungit kohustuslikku kirjandust.
Esimeses peatuses, TLÜ Akadeemilises Raamatukogus ma ei suutnudki vist kedagi ärritada, tülpinud näoga tädi aitas mind ohates, aga ta polnud kuri, sest tööpäeva lõpuni oli jäänud vaid 20 minutit. Teises peatuses ei rikkunud ma ka eriti kellegi päeva. Garderoobitädi polnud just parimas tujus, aga.. ega ma ka ei oleks.
Kolmas peatus oli aga huvitav, nimelt tuli mul võtta esimest korda elus ette käik Rahvusraamatukogusse. Läksin sisse, viisin jope garderoobi ja ütlesin infotädile: "Soovin lugejaks saada!"
"Täitke blankett," ütles ta osutades kuhugi.
"See?" küsisin leidnud ühe blanketi.
Vastust ei tulnud, sest ilmselgelt, kui ma soovin saada rahvusraamatukogu lugejaks, siis peaksin oskama blanketilt pealkirja lugeda.
Hea küll. Täitsin ära, andsin tädile, sain viie minutiga lugejaks.
Ja siis suutsin olla taaskord liiga rumal inimene küsides: "Vabandust, kus on 1. korruse saal või hoidla või mis see oligi?"
Tädi vaatas mind kui idiooti. "Te peate minema viiendale korrusele ja tellima!"
Kuidas küll võisin ma arvata, et Rahvusraamatukogu funktsioneerib umbes sama moodi nagu kõik teised raamatukogud? Taun.
Kobisin lifti, sest ei julgenud rohkem küsimusi esitada. Sõitsin viiendale korrusele ja vaatasin eksinud näoga ringi.
Küsisin häbelikult abi esimesest lauast, mis ette jäi. Õnneks oli seal maailma kõige abivalmim tädi, kes aitas mul koostada tellimisblanketid ja näitas, kuidas seda järgmine kord saab internetis teha. Ning mainis midagi pooletunnisest ootamisest ja saatis mind blankettidega teise leti juurde.
Seal oli jälle üks rõõmus tädi, keda häiris väga, et ma oma ID-kaarti automaatselt ta lugejasse ei toppinud.
"Pool tundi!" ütles ta ja viskas blanketid mulle tagasi.
Läksin nukralt otsima endale kohta elus. Õnneks oli Päevaleht täna serveerinud meie majas kõiki postkaste.
Täpselt pool tundi ootasin ja läksin arglikult küsima, kas mu raamatud on tulnud.
Tädi vaatas mind altkulmu ega saanud aru, ilmselgelt nägi ta mind esimest korda elus. Liputasin oma blanketikesi. Tädi võttis vastu ja läks raamatuid otsima.
Need olid ilusti laual. Ilmselgelt seal juba mõnda aega olnud, sest enne mind polnud kedagi järjekorras ning nüüd raamatuid täis laud, oli olnud täiesti tühi. Oleksin pidanud iga viie minuti tagant küsimas käima. Ma ei julgenud! Pigem lahendasin ristsõna ja ootasin täpselt öeldud aja.
Peale mõnda minutit, kui tädi oli täitnud järgmised blanketid ja sisestanud info arvutisse, sain sealt minema.
Vähemalt esialgu, sest jalad peatusid väljapääsu ees, kus oli silt "Laenutatud teavikud näidata ette turvamehele". Vahtisin silti lolli näoga kuni tuli turvamees, kes kontrollis, kas mu raamatud vastavad blanketile kirjutatuga ja saatis mu naeratades minema.
Väljas oli juba pimedaks läinud. Ilmataat lasi endiselt põit. Olin kindel, et kuskil lendab kohe mulle kaela KAPO meeskond, sest ma ei ole väärt teavikuid piisavalt ilma eest kaitsnud.

Ärge siis teie NII lollid olge eksole.

Välismaa tunne kohe.

(Ja ega ma siis sellega piirdunud, läksin otseteed kirjatarvetepoodi, kus ajasin müüjal juhet sellega, et ma tahan klammerdajat ja augurauda. Selliseid töötavaid. Ja pohhui, mis värvi ja mis disainiga. Ja alla sada krooni tükk. Neil oli mõlemad vähemalt kümme erinevat mudelit, hindadega 50-500)

nõmäää

2010-11-15T13:14:00.000+02:00

ma ei oska blogida enam.

very fine film with six toes.

2010-10-23T00:33:00.000+03:00

To give away a small child

2010-10-17T11:51:00.000+03:00

2010-10-08T13:48:00.003+03:00

Täitsa ilus sügis on.

2010-10-05T14:20:00.000+03:00

Koolis õpetati

2010-09-23T20:35:00.001+03:00

Võtab vaikima, see väike elu

2010-09-16T17:15:00.000+03:00

Sain kakskümmend ja olen nüüd üks suur vänt (vingt). Käin ülikoolis ja õpin huvitavaid asju. Peda ei tundu olevat nii hull, kui kartsin. Koostasin endale idiootse tunniplaani, sest olen lollakas rebane, aga pole hullu, sest... ma ei mäletagi, millega end lohutasin... ahjaa, sellega, et saan nende suurte aukude ajal raamatukogus käia... see kõlab idiootselt... ma ei hakka ju tegelikult raamatukogus käima. Ahjaa, teine lohutus oli, et saan aukude ajal poodlemas käia... mis on idiootne, sest mul pole raha ega midagi vaja.
Minus tärkas taas suur õmbejavaim, õmblesin seeliku ja järgmisena teen temaga sobiva pluusi ja siis õmblen endale villase musta kleidi. Tõenäoliselt ei jõua ma nendeni, aga vähemalt on mul nüüd - arvestades mu taset - täitsa kobe seelik. Mis siis, et see on liiga õhuke praegu kandmiseks ja kui ta aeg kätte jõuab, siis tõenäoliselt ei kanna teda, sest ma ei leia temaga sobivat ülemist otsa ja üldse paistab ta läbi jne.
Tallinnas on liikvel rõve sügisviirus, mis on mu niitnud. Mul on tunne, et pole kümme aastat nii haige olnud kui praegu.
Magamistoa kapp otsustas kokku variseda sundides meid ette võtma kevadeks planeeritud magamistoaremondi. Mis siis et oleme liiga haiged, et midagi teha, siis vaikselt ägisedes on pool tapeeti juba seinas ja väga lilla on see.
Noh, ja nii ongi.

Kare Kauks ja Mahavok - On läinud aastad

2010-09-06T10:02:00.000+03:00

PedaPride2010

2010-09-04T00:03:00.002+03:00

Saanud infotunnist oma nime ja salasõna, logisin rõõmsalt Tallinna Ülikooli lehele sisse.

Oeh, ma ütlen. Lihtsalt... oeh.

virolaiset

2010-08-30T18:06:00.003+03:00

26.08.10 Helsinki

Ma enne ostan online viagrat ja usun, et olen lotos võitnud, kui sinu teenuseid kasutan

2010-08-25T12:52:00.003+03:00

Kas keegi on KUNAGI ostnud midagi telefoni teel spämmija käest? Minule tundub see idee küll täiesti absurdsena. Kui mind äratatakse varahommikul mingisuguse Elisa mobiilne internet 99.- kuus jutuga, siis mis on tõenäosus, et ma võtan padja alt krediitkaardi ja kohe end kirja panen? Aga mis on tõenäosus, et ma saan tõsiselt vihaseks ja hakkan selle firma vastu vinna pidama?
Mis mõttega maksab Elisa töötajatele palka, et nad tüütaksid kliente ja teeks firmale antireklaami?

Võib-olla siis suudetakse tõepoolest midagi kellelegi õnnetule pähe määrida. Mina tean vaid ühte inimest, kellele midagi pähe määriti. Õigemini saadeti postkasti digitv kaart, mis tuli tagastada kui ei soovita. Ja talle valetati telefonis, et on tasuta kohustusteta prooviaeg. Räägiti suure suuga pläma, et lepingut hoolikalt ei loeks. Seda tegi Starman.

Ma ei mõista seda telefonispämmi. Igal juhul on tegu pettusega. Õde müüs kunagi telefoni teel mingeid raamatuid. Tal kästi öelda, et on odavam, kui poes, aga tegelikult olid need hoopis märgatavamalt kallimad.

Tuntud firmad tegelevad avaliku pettuse või niisama spämmiga. Minu arvates on see kümneid kordi hullem kui kirjad "v.i.a.gra. canada. doctor. special. prise" e-postkastis, sest plärisev telefon ajab ju inimese üles. Spämmkirja vaatad aga siis kui arvuti taha oled istunud.

Mina ei ole soovinud seda sitta ega soovi ka edaspidi. Nad võtavad mu numbri kuskilt ja muudkui tüütavad. Nii ei peaks olema. Naljakas on see, et need n.ö respektaablid firmad e-maili ometi austavad! Saad ise linnukesega valida kas soovid "eripakkumisi" oma e-postkasti või mitte. Miks siis telefoniga pole sama moodi?

Ma ei saa end kuidagi kaitsta kui just oma telefoninumbrit ülisalajaseks ei muuda. Aga seda ma ei soovi. Postkastile saan panna kleepsu "Ainult tellitud post!" Aga telefoninumbri ette ei saa.

Jääb vaid variant telefon välja lülitada. Seda ei saa ma teha kui juhuslikult mõnda kõnet ootan. Seda ma ei tee üldse, sest kardan hädaolukordi.

Kas võiks vähemalt paluda, et järgmised neli päeva ei saabuks neid kõnesid, sest kui ma pean veel välismaakõne eest neile peale maksma, siis lendab midagi õhku. Tõenäoliselt on see küll minu pea, aga ikkagi.

Paljad mehed on head mehed.

2010-08-20T15:20:00.002+03:00

Noh, et, soolakas.

We've been... around

2010-08-10T14:08:00.000+03:00

La Vie

2010-07-20T21:53:00.002+03:00

hea - sain ülikooli sisse.
halb - lubasin pudeli viina ära juua kui ka pedasse riigieelarvelisele saan.
aga muidu... remont:

Mida te teinud olete?

2010-07-20T21:50:00.003+03:00

(suurendagem)

Gaffe Yves Leterme sur l'hymne national belge

2010-07-14T12:29:00.000+03:00

Leidsin kuulsa video lõpuks üles. Noh, voila, belglased.

Kassid

2010-07-13T21:39:00.007+03:00

Tundub, et kassidel käib nagu inimestelgi: jõudnud teatud ikka, ei viitsi õed enam kakelda. Nad pole üksteist vähemalt aasta aega näinud, aga said läbi nagu viisakad daamid. Või on asi palavuses.

13.07.10

Eestlased - mida kilepakendis vittu?

2010-07-13T20:01:00.006+03:00

Käisin mina täna Säästumarketis. Juba eile oli tekkinud piimaisu, kuid unustasin teda osta. Tahtsin täna viga parandada. Aga piima oli ainult kilepakendis.

Seda olen varemgi märganud, et väikestes poodides kipub olema ainult kilepiim. Tundub, et eestlased on tublid kohandujad: kui hind tõuseb, siis vahetatakse pakipiim kilepiima vastu. Ja need, kes enne ei jõudnud kilepakendipiimagi osta, need siis joovad vähem või üldse mitte.

Mina olen alati olnud nii rikas inimene, et olen ostnud pakipiima. Õigemini ei joonud ma mitte kunagi piima, ainult vahel harva küpsetistesse vaja. See-eest jõin keefirit, muidugi tetrapakendis. Esiteks, sest oli jõukohane, teiseks, sest polnud kohanud vajalikku kannu, kuhu kilepiim/keefir torgata ja kolmandaks, olgu kann või mitte, kilepakendiga kippus pidevalt õnnetusi juhtuma.

Võtsin siis piima ära ja läksin poest kannu otsima. "Nema!" ütlevad mu võltskodumaalased. Eesti keeli siis: "Pole!" Mitte midagi, isegi mitte seda imelikku õpilasfirma poolt loodud kilepakendihoidjat.

Piimaisu oli aga maru suur. Meenus, et mul on kodus lehter ja mõni pudel. Valan ümber ja korras! Plaan oli olemas.

Rõõmsalt kepslesin koju, uhke välismaa kilekott täis head ja paremat. Tõstsin kauba välja, voltisin kilekoti kokku ja lubasin, et edaspidi kasutan seda vaid eripuhkudel.

Pesin pudeli puhtaks, toppisin lehtri talle noka otsa ja hakkasin valama. Kaks sekundit hiljem oli köök piima täis. No eks ole, ma ei saanud ühe käega pudelist kinni hoida, sest kuradima kilepiim vajas mõlemat kätt.

Kadu oli ehk veerand pakki. Köögipõranda sain puhtaks, aga mu uhke värskelt pestud oranž kleit haiseb nüüd piima järgi ja vajab erakordset pesu. Kõik need on ju lisakulud!
Kokkuvõttes läks mulle see türastunud kilepiim maksma kõvasti rohkem kui tetrapakendis buršuide piim.

Aga mida sellest olukorrast siis järeldada? Kindlasti seda, et ma olen kohmakas ja loll ning haisen nüüd nagu lehmalüpsja.
Või võiks näiteks Säästumarketile soovitada, et kui te müüte ainult kilepiima, siis müüge ka kanne.
Või siis äkki heita ette eesti rahvale liigset kohandumist ja oravaarmastust? Tänks suurendatud käibemaksu ja ka müügimaksu eest. Kui pähkliarmastajad poleks langetanud tulumaksu, siis ei maksaks vaesed kinni riigi ja linna ülalpidamist. Ja minu oranž kleit lõhnaks praegu nagu higililleõis.

Tooge meile viina, me tuleme koju! Osa 5: lit-lat-kodu

2010-07-05T18:04:00.001+03:00

11. juuni '10 Reede.

Hommikuks oli ilm jälle ilus ja soe. Päikene paistis ja loodus lokkas. Auto oli elus ja sõbra leidnud.

Saime hommikul teada kuhu kottpimedas vajunud olime.

Sõitsime Vilniusesse, parkisime end maa-alusesse garaaži ja jalutasime plaaniga otsida üks turismiinfopunkt ja küsida sealt lähimat Chrysleri esindust. Tädi oli küll meie soovi peale hämmingus, kuid googeldas ja helistas ja lõpuks sai ühendust ning kõige lõpuks pidime poole tunni pärast seal kohal olema.
Mis seal ikka. Panime plagama. Maa-alusesse parklasse parkisime just seepärast, et nendes saab tavaliselt kaardiga maksta ja litte meil polnud. Aga Baltikas on ometi teised reeglid. Tuli veel pangaautomaati joosta ja siis pärast kihutada võõras linnas. Kakelda tuli ka muidugi.

Vilnius-Kaunas kaherealine eraldusribaga maantee (aga mitte kiirtee).

Nii lähedal, aga ometi nii kaugel.

Väsinud auto vajas veidi hingeravi ja pai.

Kui ta end paremini tundis, siis läksime tagasi Vilniusesse.

Avastasime, et olime end peaaegu vanalinna kärutanud, parkisime tänavale ning läksime jalutama. Kõige pealt sõime muidugi tsepeliine. Need näevad nii jubedad välja, et pildi puudumine on isegi hea asi.

Huvitav äriidee.

Mingi platz.

Lehmaauto.

Kui pikemalt jõllitada, siis saab aru kui haige see pilt on.

Šuo.

Buss.

Jalakäijate tänav,

kus poisid kontserti pidasid.

Tahtsin Vilniusesse kolida. Kõik on tuttav, ainult tegu on maaga, mis, erinevalt mõnest naabrist, tegeleb aeg-ajalt arenemisega kah. Leedu on nii tore. Kes muga Leetu koliks? Või Slovakkiasse. Mõlemad on toredad.

Mingi tähtis maja.

Lihtsalt vanalinn.

Automaatpeeretaja.

Kõik kohad olid G-punkte täis.

Nüüd on küll piinlik, et Kambodža üle naersin. Kurat, ei olnud mingit rihma ka kaasas, koera oskaks küll, kassi ka, aga tänavat???

Ameerika ja Soome turistide kaart.

Hoov.

Tunnel.

Keeniustele üldiselt ei meeldi vigadest õppida ning jäime ka kolmandal õhtul pimeda peale. Mina huvitusin vaid Vilnius - Panevezis kiirteest, tahtsin näha kuidas naabrite oma siis on. Väga ilus tee oli. Ei tea miks küll Eestlased asfaldikunsti ei oska.

Kihutasin maksimumkiirusel, et oleks ikka korralik Leedu kogemus. Oli.

Ja siis tuli torm ja padukas ja tuul ja... õnneks oli kiirteel korra koht, mis polnud kiirtee, vaid kaherealine maantee ja siis saime bussipeatuses natuke oodata, sest jälle oli asi täiesti ******.
Edasiliikumine toimus muidugi aeglasemalt, sest vihma sadas. Venisime Via Balticale. Tahtsime lennukihotelli. Jõudsime sinna kolmveerand kaksteist ja selgus, et liiga kallis. Läksime siis edasi. Veel mingi 15 vms km kuni tuli uus silt. Leidsime hotelmoteli Šilas, kus toimus suur pidu. Esmamulje oli, et hotell on täis kui tarakan, kuid küsija suu pihta ju ometi ei lööda ja käskisin mehel küsida.
Nemad aga nõudsid 120 litti. Meil oli 90. Läbirääkimised. Nad olid hämmastavalt kangekaelsed, sest neil olid toad tühjad ja suur lärm. Lõpuks anti meile tuba 90ne eest. Seal oli muusika pisut summutatud ja kui me lõpuks magama läksime, siis oli pidu juba läbi.
Aga siis selgus hotelli teine võlu: konnad! Hotelli ees oli järveke, mille ümber-sees-peal-all oli sadu konne, kes kõik võidu röökisid. Sellist konnaparaadi polnud eluilmas kuulnud.

12. juuni '10 Laupäev

Leedu sai kiiresti otsa, tuli Läti. Päikene paistis, loodus lokkas ja kummid vilisesid.

Lätlased vähemalt üritavad asja keeruliseks teha.

Temal ei olnud üldse hea päev.

Läti läks nagu niuh! Juba oligi Riia ring.

Ja Riia veehoidla.

Käisime Siguldas söömas. Ostsime kaks keppi.

Läti munad teevad tugevaks.

Lätis.

Ootusärevus oli suur.

Hakkas kodusemaks minema.

Valkas sai kaamera aku tühjaks. Ropendades tõmbasin kõrvale ja kaevasin 10 minutit mustas kotis, et leida 3 kehtivat patareid.
Ja siis sai edasi minna.

Juhhei.

Eesti infotahvel. Vähemalt ei vaevuta asja keeruliseks tegema.

Ja, voila! 1 väliseestlane tagasi toodud. Nii lihtne see oligi. Eesti Vabariik peaks nüüd mulle raha andma, vähemalt reisikuludki katma. Aga nojah, tal oli vanaisa venelane, mistõttu talle meeldib vene muusikat kuulata, nii et tegelikult tõin ainult 0.75 eestlast tagasi. Ikkagi saavutus!

Ja laulgem nüüd koos põhjamaa laulu ja vabariigi hümni (v.a. kolmas salm, sest see ei sobi) ja...

Tartus olime vist juba kuue ajal. Läksime toidupoodi ja karjusime appi.

Aga tegelikult, vaatamata kõigele, on ikkagi hea kodus olla.

Tooge meile viina, me tuleme koju! Osa 4: Grrrhslovenskapolskalietuvagrh

2010-06-26T15:16:00.003+03:00

9. juuni. '10 Kolmapäev
Lõputu Slovakkia.

Seni oli tore kuni oli kiirteed.

Ilus vaade ja puha.

Kui kiirtee lõppes oli tüüpiline Slovakkia. Aga polnud viga.

Jälle kindlus künka otsas.

Linn, kus tuli igal pool kõlaritest muusikat. Me mõtlesime, et oleme hulluks läinud või on raadio end sisse lülitanud või on tulnukad...

Tankid olid ka. Korraks vist isegi kaherealist teed. Slovakkia on suht mõnus tegelt.

Tõus.

Läbisõidul mingist asulast nägime suurt silti ja tahtsime kitsejuustu osta. Tõmbasin kõrvale, Vahur läks poodi. Eemal bussipeatuses olid mingid tumedapoolse nahaga poisid, kes ilgelt passisid. Nojah, meie auto on valge ja edev. Kõik passivad. Üks nagu tuli lähemale ja eemalt uuris. Siis läks tagasi ja tuli teine. Jäädes mitme meetri kaugusele. Üks vaatas mulle otsa, ma tegin talle kurja nägu ja siis tõmbus tagasi. Kutsusin Vahurit tagasi, ta ei tulnud. Lõpuks tulid poisid kambaga kallale, aga siis oli Vahur juba väljunud, hüppas autosse ja tõmbasime uttu. Kuradi mustlased, raisk! Mis kuradi tolerants kui tullakse kallale, ah? Mingid lollakad lapsed, neist kõige suurem ehk 15-aastane. Kartsin, et kriibivad autot või midagi. Ei tea, mida nad tahtsid. Samas ajasid mu nii närvi, et minema sõites oleks old täiesti pohhui kui mõni neist rataste alla oleks jäänud. Ah, see selleks. Slovakkia ei saanud ikka veel läbi.

Sujuv tõus muutus aina järsemaks kuni leidsin end läbimast täispöördekurve. Juhhei. Kohalikud läksid närvi idioodi pärast, kes enne igat sellist pidurdas ja pöörde ilgelt aeglaselt tegi. Oli ka paar tunnelit. Slovakid on nii armsad: igal pool on nad suured kihutajad, aga tunnelis löövad verest välja. Lai autotunnel, kiirusepiirang juba madal (80), tüübid sõidavad 70ga.

Lihtsalt hea tee.

Poola kotkas on täpselt sama hirmus kui Austria oma.

Kell oli peale nelja kui lõpuks Poola piiri ületasime. Aga ega toredamaks läinud, ikka mäest üles-mäest alla, mäest üles-mäest alla.

Poolaks olin siukestega juba harjunud.

Meenutused uputusest.

Eesmärk oli olnud Lublin, keset Poolat. Kell oli ilgelt palju. Tahtsime siis vähemalt Rczechowisse jõuda. Siis aga ei leidnud head kohta ja üks ei sobinud ja üldse ma põdesin, et oma eesmärki ei täida ja sõitsime lõpuks Lublinisse välja, isegi edasi. Läbisime linna tühjas öös, vähemalt mingigi võit. Ainult et lõpuks oli kell nii palju, et ei leidnud enam üldse kohti kus magada. Kallid olid ka. Aina edasi. Lõpuks ma ei mäletagi kuhu maandusime, aga enne koomasse langemist kirjutasin päevikusse: "Karuperses. Surnud. Ma ei tunne oma jäsemeid."

Kokkuvõttes läbisime pool Poolat viie tunniga vms, aga Slovakkias viimased kilomeetrid võtsid pool päeva.

10. juuni '10 Neljapäev.

"TAGASIPÖÖRE. IDAS ON TÜRASTUNUD SÄÄSED JU. TAGASIPÖÖRE!!!
Mis mõttes konn? Siin pole ühtegi konna! Ainult sääsed! Via Baltica kiirteeks nüüd, raisk!"

Noh, et lõputu Poola.

Siin sai süüa.

Rahvusloom.

Fartlandia. Idioot naeris selle üle tükk aega.

Võiks ju arvata, et Augustowis sellise leides võiks kaardi käest panna, aga see jobu pööras vales kohas ära.

Ilm läks aina koledamaks.

Piiripunktis oli miskipärast 2 sodiks sõidetud autot.

Ja juhhei! Baltika! Lietuvos Respublika! Ma ei teadnudki, et Juhan oma kambaga on minema kolinud, aga ju siis oli neid mujal vaja.

Noh, et... lihtne. Leedukad vist arvavad, et mida keerulisem silt, seda arenenum maa. Hiljem toon võrdluseks Eesti oma.

Ilm läks aina nigelamaks. Pilved mustad, vihma tibutas. Äike lõi kõrgel taevas. Mõtlesime juba une peale, kuid polnud! Ei olnud! Üks kolmetärnihotell oli, kuid see oli liiga kalli ilmega. Rohkem polnudki midagi. Keerasime sildi juhatusel mingisugust kämpingut otsima, kuid seal tuli vastik kitsas kruusatee ja paduvihm. Kell oli õhtu, koht ei pruukinud lahtigi olla ning tee läks aina mudasemaks. Lõpuks pöörasime paanikas tagasi enne kui tee oleks sopastunud ja meie maasturike kinni oleks jäänud. Sõitsime edasi. Nema! Niet! Lootsime Altyse peale, see oli kaardi järgi vähemalt Põlva suurune linn.

Vahepeal saime rahepaduka. Baltika tervitus oli tõesti meeldiv ja kojukutsuv.

Altys aga oli vee all. Hotelle ei näinud ja Vilniuse tee peale ei saanud. Otsisime ümbersõitu tund aega, kuid ei leidnud. Lõpuks otsustasime sama teed katsetada, seal oli vesi alla tõmmanud ja sai läbi.

Kogu linn oli pisut märg.

Sel autol on Belgia numbrimärk :)

Magala.

Tehas äärelinnas.

Leaving Altys.

Olime Altysest umbes 10 km sõitnud kui järsku jõudis kohale, et Leedu on ju GMT+2 ning kell polnud mitte kümme vaid üksteist! Siis tekkis lausa paanika. Pimedaks oli ka läinud. Vahetasime viimasel hetkel juhte, sest Vahur peale rohkem kui 12h kestnud sõitu värises natuke.
Üks hotell jäi tee peale, kuid sel olid tuled kustus ja hingegi ei paistnud sees olevat. Läksime edasi. Kui miski vähegi lahti oli, siis oli ta täis. Lõpuks 40 km enne Vilniust keerasime suure punase sildi najal ühte hotellmotelli nimega Maldis.

Parklas polnud ühtki autot, all ei põlenud tulesid. Vahur tahtis minema joosta, sest ta ei suutnud enam küsida seda sama küsimust, kuid läksime ikka. Õigemini tema pidi küsima, sest minul on vene keelega... noh... et... Igatahes tuli tädike pika kopsimise peale uksele ja pakkus meile tuba. Kõige odavam see ei olnud, kuid kell oli öö ja me olime surmväsinud ja see oli esimene hotell, kus keegi meid vastu võttis ja mis polnud täis. Tundus, et oleksime lollakad, kui edasi paneks.
Võtsime autost asjad, läksime tuppa, Vahur hakkas äikest pildistama.
Ja umbes 10 minutit hiljem tekkis täiesti ********* ********* ********* torm. Padukas, äike, kõik mis enne pluss veel keeristorm!
Ja siis lendas minul lõpuks päev otsa niiiii rahulikult peal olnud katus pauguga minema.
Jooksin paanikas alla, et vaadata, kas meie vaene auto on hästi pargitud ja ega ta läheduses mõnda puud pole. Olin suht suvaliselt sisse keeranud, sest ei lootnud tegelikult tuba saada.
Täiesti ********* torm oli. Vähemalt mina juba nutsin autosse jäänud südamele kallite asjade pärast ja mõtlesin, et kuidas me küll rongiga edasi saame, et jube raske ja nii kahju on autost ilma jääda, sest nii tore auto on.
Ühe akna oli torm lahti peksnud, Vahur pani selle kinni ja ütlesime tädile. Vaatasime koos teised aknad ka üle.
Torm küll vaibus, aga mina närisin Diazepami.

Äike teeb imesid.

Tooge meile viina, me tuleme koju! Osa 3: The Wild East. Slovakkia ja Tatrad.

2010-06-22T20:30:00.005+03:00

6. juuni '10 Pühapäev.
Nagu nõukaaeg poleks kunagi lõppenud.

30 kilomeetri pärast olime Bratislavas.

Meie hotell. Ilus, puhas, aga kallis. Isegi hommikusööki ei antud. Vähemalt parkimine oli tasuta.

Linna sai trammiga. Pilet oli 50 eurosenti (Slovakkia on nii stabiilselt vaene olnud, et läks 2009 ilusti eurole üle).

Jõe ääres.

Ronisime jälle kuhugi. Künka otsas oli kindlus ja vaade.

Nagu kodus.

Vanalinn.

Eetriseisund.

Sõime mingis imelikus kohas 6.50ne eest. Polnud just paha see hind ja toit ise ka.
Õgimiskoha leidmine vanalinnast väljas oli aga paras vaev. Kõik kohad olid kinni! Kas siis ajutiselt või igaveseks. Pigem viimast. Hämmastav. Ega ei leidnudki, see koht kuhu me lõpuks läksime oli peaaegu vanalinnas.

Aga Bratislava oli armas. Palju tramme ja niimoodi meeldivalt räämas... jättes nagu pohuistliku mulje. Ja ta oli väike. Slovakid ei ole nagu mõni rahvas, kes jookseb paaniliselt pealinna jättes ülejäänud maa pea tühjaks.

7. juuni. Esmaspäev.

Kindlus künka otsas.

Slovakkias on kiirteed ja kiirtepuhklad. (ÕPPIGE EESTLASED!)
Edasi ei olnud midagi broneeritud. Plaan oli sõita Tatrate kanti ning järgmine päev Tatratesse.

Natuke kaldu.

Linn.

Sõitsime aga päris kaugele välja jõudes lõpuks päris Tatratesse.
Öömaja leidmine oli paras vaev. Kõik kohad täis silte. Pansionid, hotellid, motellid, kodumajutused. "Zimmer frei!" Igal pool. Aga kui lähed küsima, siis on "Ei funktsioneeri!"
Polnud hooaeg. Keegi ei tahtnud meid võtta. Lõpuks sattusime mingi mäetipu poole sõitma suure reklaamsildi ohvriks langenuna. See pansion oli ka muidugi "Ei funktsioneeri!" No kuidas me küll seda ette ei näinud eksole. Nähtavasti ei maksa reklaamipind roppsõnagi. Žiari asulas oli turismiinfopunkt, mis uksel olevate aegade järgi oleks pidanud lahti olema. Koputad, lased kella... mitte midagi!

Aga oli avatud kohvik nimega "Espresso", kust Vahur abi küsis. Tädi juhatas meid Privat 105-de. Vahur sundis teda igaks juhuks helistama. Läksime kohale. See oli turismiinfopunkti vastas. Kopsid, kolistad... midagi. Olime peaaegu karjudes minema jooksmas kui tädi lõpuks tuli. Ta oli vist mingite loomadega ära olnud või kuskil ära. Tema võttis meid vastu. 8 eur nägu. Hiljem selgus, et ta oli see tädi, kes oleks pidanud turismiinfopunktis tööl olema.

Aga väikese toa kõrval saime tegelikult terve maja, sest seal polnud kedagi. Meie käsutuses oli köök, vannituba, dušid, wc-d... isegi teised toad kui me oleks tahtnud. Väga hea. Meil võttis pool tundi, et otsustada, et jääme sinna kaheks ööks.

Vaade aiast.

Läksime piknikule.

Piknikuplats, rohtukasvanud korvpalliväljak.

Vesi mägisest jõest. Lume maitsega.

8. juuni. Teisipäev.

Ronisime mäkke.

Vahur leidis augu.

Ja vee.

Puhas sulavesi. Otse mäe otsast.

Pildistasime kõik kosed, jõed ja loigud üles. Endaga ja endata.

Vaated ka.

Roni ja roni.

Janu tekkis suur.

Võtsime muudkui vett väiksesse pudelisse juurde. Me tegelikult ei plaaninud mäe otsa ronida.

Takistused teel.

Ja ronisimegi mäe otsa. Mingi mäe. Pole aimugi millise, kõik olid justkui sama nimega. Tegelt see oli nagu mingi tasane koht mägede vahel. Või ma ei tea. Igatahes merepinnast ikka väga kõrgel.

Igatahes oli seal mingi finišh ja onnike ja teised mäed nägid ilgelt väiksed välja.

Siuke tüüp oli ka.

Ja muidugi kosk.

Ja õnnitleja.

Nii puhas vesi.

Juunikuus lumi on maas.

Pilved tulid. Oli lubatud äikesevihma, jalad aina kiirendasid, et alla jõuda.

?

Vaata kuidas panevad.

Siit tuleb küll suur pesakond.

Tseki varustust.

Järgmisesse tippu ronisime nagu ameeriklased.

Seal olid ägedad bungalow'd.

Huvilistele.

Siis läksime koju. Aias oli selline auto.

Tegime süüa.

Toitu ei ole võimalik pildistada.

Ja järgmine päev planeerisime jõuda Poola keskele. Ei osanud ette näha kui vaevarikkaks see osutuda võib.

Tooge meile viina, me tuleme koju! Osa 2: Keskine, aga idaneb

2010-06-22T14:27:00.002+03:00

2. juuni '10.
Endiselt kolmapäev.

Tšehhi piiri ületanud, tekkis segadus. Miskipärast keerasid kõik autod teelt minema. Atlas ütles, et Tšehhis on teed tasulised, aga eeldasime, et tee peal on putkad nagu Prantsusmaal. Ei olnud. Järgmises bensukas lunastasime kümneeurose kleepsu, mis lubas meil 10 päeva Tšehhi Vabariigi kiirteid nühkida. Tšehhid oskavad õigesti küsida, sest kümme eurot kümne päeva eest on väga mõistlik hind. Aga see on kõige odavam, mis saada on, ühekordseid pole olemas. Meil oli aga ainult kolmeks või neljaks päevaks vaja, enamikel läbijatel pole tõenäoliselt tervet kümmet päeva vaja. Aga vähemalt saime sädeleva kleepsu, mida me ikka veel pole esiklaasilt eemaldanud, sest see on nii ilus.
Vihma sadas nagu oavarrest, aga kiirteel polnud hullu. Prahasse jõudsime täitsa normaalsel ajal. Botel Racek ootas meid Praha 4-s.

Praha pole aga just kõige mugavam linn liiklemiseks ja vältimiseks. Transiiditee oli umbes. Ja ei ole mingit siseringi, lihtsalt venid kuni kuhugi jõuad. Lõpuks aga jõudsime oma laeva.

Täitsa päris laev oli.

Meie kajut.

Praha 4 on väga ilus, eriti Boteli (laevhotell) ümbrus. Palju loodust, jõeäärne promenaad. Lähedalt läheb sild väiksele saarekesele keset Vltavat, kust muide läheb jõetakso teisele kaldale.
Trammiga saab kesklinna. Ühe sõidu pilet on 18 CZK (hotellist ostes 22 CZK).
33 eurot öö vist oli kui õigesti mäletan.

3. juuni '10
Neljapäev.

Magasime kaua. Ärkasime, et hommikust söömas käia. Esimene hotell, kus hommikusöök hinna sees oli. Kallasin endale piima sisse ja magasin edasi. Kell oli vist natuke peale kolme kui lõpuks välja saime.
Aga õnneks oli mulle Praha tuttav nii et saime päris kiiresti ta läbi käia.

Prahas on väga palju selliseid tänavaid, mis lähevad maja alt läbi.

Ronisime ikka sinna kuhu ronida tuleb.

Pikk Jalg!

Vaene valvur seal putkas. Mida kõike ta näinud pole.

Jalutasime kesklinnas, mingi hetk hakkasime restorani otsima, kuid ei leidnud meeldivat. Lõpuks alles Praha 2-s vajusime mingisse kõrtsi sisse, kust sai ausat toitu ausa hinnaga. Täitsa tore. Siis hüppasime trammile ja sõitsime koju. Jalutasime veel seal, vaatasime paadisillal päikeseloojangut ning mingi hetk kolisime ümber saarekese peale.

Praha by night.

4. juuni '10 Reede Brno lähistel

Hommikul jõin Boteli piimast tühjaks ning siis asusime teele, Brno poole. Piim on jube hea, teate?

Wifivaba tsoon, võib rahulik olla.

Järve ääres on hotell nimega Thermal Spa. Siin on bassein täis paljaid saksa pensionäre. Jee.

Järv oli tore, aga ligipääs oli keeruline. Meie hotellil oli igal pool usteta aed ees. Tee, mis paistis nagu olevat ametlik tee järve äärde viis hoopiski mingise karavaniparklasse, kus sissepääsu eest 20 CZK nõuti. Kõrvaloleva söögikoha kaudu saime ikkagi järve äärde. Selgus, et ainus avalik ruum on sissepääsuga maanteelt. Aga seal oli ruumi ja tore.

Tšehhi veinid on head ja odavad.

Tšehhi peamine usk. Ateismis jäid nad Eestile alla, aga äkki olidki liiga purjus, et nõmedatele küsitlustele vastata.

Otsisime toidukohta, sõitmisest oli nagu meelde jäänud, et üks peaks olema umbes kilomeetri kaugusel, aga ei olnud. Autoga tunduvad vahemaad kõvasti väiksemad. Kõmpisime siis tagasi hotelli ning sõime seal.
Peale õhtusööki läksime jälle järve äärde ning ma jäin vist magama.

5. juuni '10 Laupäev.
Viinist ikka viina saab.

Väike kõrvalepõige läände. Kuigi tegelikult pole Tšehhi enam mingi ida.

Üldse ei tahtnud maksta kiirteemaksu selles väikeses põikes Austriasse. Otsisime üles tavalise maantee, mis oli küll aeglasem, kuid tegu oli vaid saja kilomeetriga. Ja siis sattusime enne mingi asula lõppu trikikohta, kus põõsas istus härra ja saime ikkagi Austria riiki toetatud. Juhhei.
Hämmastav oli see kui raske oli püsida sellel maanteel. Tundub, et kui on ehitatud kiirtee, siis sildipanijad ei suuda uskuda, et keegi võib tahta seda vältida.
Aga jõudsime kohale. Paaniliselt vältides kõiki Austria kiirteid ja ka linna siseringi, kuhu tegelikult võis minna. Asi oli tegelikult lihtne. Kui olin lokeerinud meid kaardil, siis tuli sõita otse, keerata õigest tänavast vasakule, siis ringilt jälle vasakule, natuke otse, siis vasakule ja voila!
Aga me otseloomulikult magasime selle ühe pöörde maha ja olime paksu väljaheite sees. Ei mingit tagasipöörde võimalust! Ei mingit vasakpöörde võimalust! Kuhugi ei saanud minna! Olime lollakal teel, mis läks ringiga kuskile karuperse ja lõpuks sattusime vabsjee mingisse äärelinna, mis oli vee all. Mina hoidsin kätega peast kinni ega teadnud enam, mis maailmajaoski oleme. Õnneks juht oli veidi rahulikum.
Kokku oli vähemalt poolteist kui mitte kaks tundi ekslemist kuni lõpuks jõudsime oma armsasse Ibise hotelli. Sõitsime kohe maa alusesse parklasse, mis oli küll kallis, aga lootsime, et turvaline. Sõitsime rahulikult sisse, ei mingit tõkkepuud, põrand oli vett täis ja garaaž oli toestatud mingite ajutiste konstruktsioonidega, sest selle kohal ehitati pilvelõhkujat. Jaa muidugi jäime sinna. Tagasipööre ja minema. Tegelikult oli üldse laupäev ja tasuta parkimine. Selle peale me polnud reisi planeerides muidugi mõelnud. Hea et üldse miskit planeeritud saime.
Parkisime auto hotelli ette, kiusasime suveks hotelli tööle tulnud tüdrukut käskides tal silte tõlkida. Ta aitas meid tegelikult hea meelega.

Eelmine kord Viinis olime lubanud, et läheme ilusa ilmaga Vana-Doonau äärde istuma. Hüppasime metroosse, sõitsime õigesse peatusesse, aga seal polnud head kohta. Seal olid eramajad ja tasuline puhkeala. Teisele kaldale ei viitsinud sõita. Olime saarel keset Doonausid. Kõndisime teisele poole, aga ega sealgi sobinud. Lõpuks kõndisime üle uhke metroo ja jalakäijate silla kõige omapoolsemale kaldale, istusime maha ja jõime veini. Hiljem istusime jõekaldale, kus istus üks emo, i-Pod kõrvas ja nukrad mõtted peas. Igaks juhuks olime valmis järgi hüppama ja kiirabi kutsuma.

Mudased, liivased kaldaääred. Meenutus Doonau hiljutisest pahandusest.

Samasugune kalapüügikraana nagu Kambodžas.

Raha ei andnud keegi...

Kunst.

Pardid on ikka igal pool samasugused.

Leidsime toreda söögikoha, heade hindade ja suurte praadidega (pildil on isegi aadress olemas, see nr. on linnajagu, mitte maja). Selle näitel küll ei ütleks, et Viin on üks Euroopa kallemaid linnu. Aga samas toetasime üleeelmises novembris austerlasi kesteabmitmekümne euro eest kui ilm oli nii pagana külm, et pidime iga poole tunni tagant glühweini sisse kallama.

Viin.

Selliseid jeebuseid nägime teel iga nurga peal. IKEA-s oli vist soodusmüük.

Tooge meile viina, me tuleme koju! Osa 1: Lääsh

2010-06-21T20:19:00.003+03:00

31. mai Esmaspäev
Bxl-st ära, saaks ainult ära.

Äratus enne maailma algust. Viimane pakkimine, viimane küürimine. Paanikaotsusena jäi maha mu armas IKEA ortopeediline padi, keda ei raatsinud Tombuga saata, sest arvasin, et ei suuda temata nädal aega magada.
Korter läikis, etat-de-lieu tegija röövis meid enam-vähem paljaks. Pauk vastu võetud, toppisime end autosse, mis oli nii asju täis, et pidime kongus istuma.
Käisime pangas, päästsime oma järele jäänud eurod ning sulgesime arve. Siis käisime Kristeli ja Mariga Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee peamaja sööklas lõunat söömas. Muidugi jõudsime selleni alles viimasel päeval, aga vähemalt sai tehtud. Nüüd tean mina ka, mis maagilisi asju need euroametnikud söövad. Kristel andis meile teemoonaks kooki, Mari iseküpsetatud leiva.

Leib.

Minema ikka ei saanud. Tuli veel Electrabeliga leping lõpetada. Kui see tehtud ja Mobistar endiselt unustuses lebas, käisime Serge poolt läbi. Serge ja Philip (?) tegid meile pärast toreda hüvastijätu: lehvitasid autole järgi kui me Sabloni platsist kaugenesime.

Ja siis lõpuks ometi... AU REVOIR, BRUXELLES! Non, Au Dieu, Bxl! Ei tahtnud isegi kaamera väljakiskumiseks peatuda.
Tipptund hakkas juba lähenema, tee oli paksult täis. Ringil oli muidugi ummik nii et valjult juubeldades tuli kiirus maha võtta ja venida. Tüüpiline ülerahvastatud Belgia.
Üldiselt ega Belgiast just väga kahju ei hakanud, sest viimasel kuul oli ta meile näkku pannud kõigega kuni sita ilmani välja. Kahju oli vaid toredatest inimestest, kes maha jäid.

Näiteks üks tore flaam.

Järgmine peatus oli Kölni äärelinn Frechen. Natuke alla 300 km. Mingi koht tuli esmaspäevase maandumise jaoks ometi valida. Tuba oli okei, kõik oli tegelikult okei. Tegime toas väikse pikniku. Meil oli selline peaaegu terass... et nagu põhimõtteliselt ei tohi seal käia, aga oli suur katus kuhu saab aknast väikse vaevaga ronida.
Kolasime ringi, uurisime salatreppe kiirteele ja jõime pudeli veini.

Sakslane.

1. juuni Teisipäev

Hommikul minema. Jube hea, et olin võidelnud kiirkeetja elu eest, sest saime toas teed teha ja hommikust süüa. Järgmine peatus 430km pärast Nürnbergis.

Palju teeremonti ja autobahni.

Ma lihtsalt pidin välja keerama kui nägin silti "Autobahnkirche".

Aaaga jõudsime kohale. Väljavalitud hotell oli Burghotel Stammhaus. Väga armas perehotell. Parkla oli väga imelikus kohas, kuid retseptsionist ehmatus ja lausa solvus kui Vahur küsis, kas tegemist on ikka turvalise linnaga ja ega ei ole seal parklas midagi juhtunud. Nojah, õnneks meiega ei juhtunud midagi.
Läksime jalutama. Leidsime mänguväljaku.

Kust Vahur leidis laste võllapuu.

Mina leidsin jänese.

Ja ajasin taga.

Siis oli piltide jaoks juba liiga pime. Jalutasime, käisime söömas mingis väga stereotüüpilise välimusega (heas mõttes) saksa kõrtsis.

2. juuni Kolmapäev.

Hommikul jälle minema. Õigemini lõunal, väga hubane oli meie hotellituba.Tahtsime toidupoest läbi käia, kuid tundus, et Nürnberglased ei söö. Rien de rien! Olime juba bensuka poodi minemas, kuid veeresime ikka mööda ja bingo!

Valhalla.

Tore silt ka. Rehvid pluss telik (?) miinus teenindus.

Ees ootas Praha.

Kodus

2010-06-18T00:15:00.000+03:00

4.05.09

Brainstorm - Ветер

2010-06-04T22:06:00.001+03:00

Nii nunnu! Multikas.
Tervitused ee... Mušovist vms., ma ei tea enam kus oleme. Tšehhi ääres

Muide tšehhid on igati kultuursed inimesed, suvalises maapoes on saada värske leib ja selle kõrval on isegi plastkindad, et käega ei näpiks neid nagu Belgias. Ikka väga rõve oli vaadata kuidas mõni Belgia onu kõik leivad läbi näppis ja siis üritada leida üks kuklike, mida ta ei olnud näppinud.

Ja meie hotellis on tore vaade paljastele saksa pensionäridele... jee? (pildid hiljem).

Nürnbergis. Elus.

2010-06-02T00:31:00.004+03:00

Selja taga Köln/Frechen ja muidugi armas kaugemaa, ees sitaks palju juunikuist vihma ja Praha, Brno, Viin, Bratislava, Tatrad, lõputu Poola, Vilnius, Panevezis... ja ee... noh, siis sõitame Tartu kaudu sisse ja Tallinna ringil saab sujuvalt pöörata Pärnu poole ja siis juba Riia ja vb uuest Panevezis, sest seal on lennukid jne.

Lille

2010-05-25T16:50:00.004+03:00

23.05.10 Lille, France

Ja üldse. Õnnelik.

Chateau de la Hulpe's on

2010-05-21T12:28:00.001+03:00

Loss.

Tiik pardiga.

Park ja inimesed.

Ilus.

Rajad.

Mets ja need tüübid seal kaugel täpselt pildi keskel. Kolmas on puu taga peidus.

EMT leviala.

Seenepuu.

Seened

Uppunud seened.

Imelikud käsud keset metsa.

Ja see tüüp!

Muidugi ka lollid pildistavad turistid.
16. mai 2010

Ardennid ja Lux

2010-05-10T12:08:00.025+03:00

Käisime maal. Väikeses Cheraini asulas leidsime täitsa korraliku hotelli nimega Les Ecoliers. Tegu oli hollandlaste pelgupaigaga. Walloonia sügavustes on hollandi/flaamikeelne teeninduski haruldane asi, kuid seal polnud isegi ühtki prantsuskeelset ajalehte. Isegi evakuatsiooniplaan oli hollandi keeles (mis peaks lausa seadusevastane olema). Miskipärast olid külalised seal just hollandlased, mitte flaamid. Aga väga armas kohake, teenindusele on pandud suurt rõhku. Hotellis õhtul süüa ei saa, aga 2.50 eest viiakse sind restorani kui tahad, viiakse tõenäoliselt igale poole kuhu tahad. Antakse kaardid jalutamisrajadele ja lõuna kaasa. Kõik raha eest muidugi.

Mingisugust jalutamise või jalgrattasõidu ilma ei olnud, sest ilgelt külm oli. Sõitsime siis laupäeval Saksamaa poole. Ersden-dorsden-morsden, misiganes nad seal on piiri lähedal. Nägime põldusid ja metsasid ja loodust ja kõike ilusat.

Leidsime Linie 47. Taaskord vana raudtee muudetud jalutusrajaks. Jalutasime seal pisut, ühel pool oli põld, teisel pool vaade mäeaugule ja mäele.

Vana raudteesild, millest läks üle Linie 47. Seal kandis on ka mõned hotellid-hostelid.

Peale seda parklat tuli L tähega linn, mille nimi mulle õnneks meelde ei jäänud. Selles L tähega linnas suutsime me keerata õige pisut valesti nii et eksisime oma lumivalge kabrioletiga sopastele mägistele metsateedele, millest kaardi peal polnud haisugi.
Kui järsku tuli kätte viie tundmatu tee rist, siis tegime peatuse ja pikniku. Seal oli nimelt piknikulaud ja prügikast, metsategijatele vist mõeldud.
Siis soperdasime edasi. Lõpuks jõudsime suure tee peale välja ja keerasime vales suunas sõites tagasi alguspunkti. Vähemalt sain õppetunni, et kaardilugeja (ehk tookord minu) sisetunne on tõenäoliselt õigem ja ei tohiks olla sitane emo, kes kardab, et alati ei tasu vasakule mõelda.

Cherain ise on pisike asula, aga ühe alimentation generale'i me sealt suutsime leida (hotellist tervelt 100m kaugusel) ja piknik kooli taga oli garanteeritud. Kooli taga on neil paganama hea vaade põldudele ja loojuvale päikesele.

Muidu asula nagu asula ikka.

Kahur ja mälestusmärk.

Väga, väga palju kiusatust tekitanud linn. No kuidas mitte pöörata Püha V*tu poole? Suutsime kiusatusele ikkagi vastu panna, sest see oli kuskil Saksamaal ja ei jäänud kuidagi plaani.
Gouvy's asub aga Spar, mis on pühapäeval 8.00-12.00 lahti. Pühapäeval!

Pühapäeval sõitsime tagasi Luksemburgi kaudu. Nimelt olin laupäeval kaarti vaadates hämminguga avastanud, et Luxembourg polegi Luksemburgi ainus linn. Seal on palju asulaid ja linnu, pole see nii väike midagi.

Lux on väga mägine ja metsane. Ja kahtlaselt palju on selliseid kahtlaseid kutsuvaid treppe.

Mine ja seeneta palju tahad.

Meie maastur ja mägironija. Tal võis päris masendav olla meenutada aega, mil ta kuskil California päikese all kruiisis ja mil ta omanik teda pidevalt pesi (ja lõpuks hunnikusse sõitis ja ida-euroopasse neegritele saatis.)

Vianden:

Kuulus loss.

Sõitsime selle surmamasinaga. 4.50 nägu, edasi-tagasi. Mäe otsas pole suurt midagi, kõndimisrajad (saab ka mööda neid alla tulla ja üles minna). Ilmaga polnud muidugi vedanud, väga udune oli.

Tagaplaanil paistab udu sees Viandeni loss.

Tagasi sõitsime mööda Sûre jõge. N27 on tee, mis läheb mööda seda jõge ja on väga-väga ilus. Viandenist sõitsime Diekirchi suunas. Sildid abistasid, kuigi korra näitas, et Diekirch on nii paremal kui vasakul, siis paremale ütles kaart. Jõudnud Diekirchi tuleb lihtsalt sellest kuidagi mööda saada, Ettelbrücki suunas näiteks. Ettelbrückist see ilus tee vist algabki. Vahet eriti pole, varem või hiljem selle N27 peale saab kui Ettelbrücki ja Diekirchi juures ekselda.
Samas Lux on paksult täis stseenilisi teid, mis kõik kaardil roheliselt märgitud. Isegi see mida mööda me alla sõitsime Viandeni poole, N10 vist oli nimi läks vahepeal selliseks mägiteeks, et värise.
N27 läheks päris kaugele Prantsusmaa suunas, aga me tõmbasime suure tee peale kui see ristus. Kell oli palju ja piknik jõe ääres tehtud.
Luksemburgist veel seda, et pidevalt on peatuspaigad ja piknikulauad tee ääres. Nad teavad väga hästi, et neil on ilus maa ja lasevad vaadata.

Pildid mina ja Vahur. 8. ja 9. mai 2010.

Parkigem end

2010-05-06T12:25:00.006+03:00

Brüsselis maksime 10 eurot (156,65 kr), et parkida aastakese oma kodutsoonis. Ehk siis Ixellesi linnaosa põhjaosa, mis koosneb ilgelt paljudest autosid pungil täis tänavatest, sest see on suht kesklinn.

Tallinnas maksame 600 krooni aastas, et parkida Võistluse tänaval.

Võistluse tänaval on vähemalt suure tõenäosusega kohti kui pole 9.mai või kui see tervestükis remondis pole. Huvitav, mis saab siis kui see üks päev remondis on? Võid lähimat munni lakkuda, aga mitte liiga kaua, sest pead leidma kiiresti putka, kus saab parkimiskaarte osta? Ma ei imestaks.

Info saamiseks peaksin veetma paar tundi telefoni otsas piinates vaeseid Ühisteenuste kontortöötajaid, sest veebilehel www.parkimine.ee puudub igasugune informatsioon. Ma pole kindel, et seal mingi klienditeeninduse numbergi on, aga ju see kuskil ikka peidus on.

Ja kõige tipuks täites avaldust parkimiskaardi saamiseks pean kirjutama midagi lahtrisse "Soovitud parkimise koht" seletusega "kirjuta siia kuhu soovid parkida" (Mitte "millisele tänavale" või "millises tsoonis" vms)
Mina soovin oma kuuesaja krooni eest aastas kõikjal Tallinnas parkida! Kõikidel tänavatel ja siseparklates! See on minu soov. Aga kui ma sinna seda kirjutan, siis lükatakse avaldus tagasi ning ei pakuta tõenäoliselt suurt seletust.
Aga miks nad küsivad minu soovi kui nad seda täita ei taha?
Sinna lahtrisse oskan ma kirjutada ainult: "Kuhu te lasete mul parkida?"

Erafirmad, erafirmad. Parem võiks ju see raha linnale minna, kes võiks selle eest vahel mõne augu ära parandada või tänavalampidel pirne vahetada või kasvõi üritadagi ehitada normaalne ühistransport nii et mul poleks üldse mingit autot vaja! Linnale maksaks hea meelega 600 krooni, võib-olla isegi 700... aga mitte rohkem, sest raha pole.

Ja üldiselt tunneksid tõenäoliselt kõik autoomanikud end märgatavamalt mugavamalt nähes munitsipaalpolitseinikku enda autot iga nurga alt uurimas ja sisu registreerimas, mitte mingit tihtilugu erariides või vähemalt kaugelt vaadates erariides paistvat nolki, kellele oled juba kurikaga äsamas kui ta järsku karjub, et on parkimiskontrolör.
Munitsipaalpolitseile poleks see ju eriline pingutuski, niikuinii käivast majast-majani mõõtmas umbrohu pikkust ja otsimas vihmaveetorudest auke. Ja alaealisi suitsetajaid.

Aga ilgelt nõme oleks ju kui kogu Eesti Vabariik poleks erastatud. Ühisteenused bussidesse ka tagasi, muidugi-muidugi. Äkki saaks veel midagi maha müüa? Rahva hinged? Ei saa, ammu tehtud!
On veel üldse midagi alles???

Kommivabrik oli iseenesest päris hea mõte, see shokolaad enam sitemaks minna ei saa. Isegi kui hakataks musta jaoks neegreid ja valge jaoks kaukaaslasi jahvatama maitseks Kalevi "shokolaad" paremini (ütleb inimene, kes pole 5 aastat liha söönud).

Kogu minu häda lahendaks see kui Tallinnas oleks normaalne ühistransport. Efektiivne! Trammid, üks päev ka metroo! Busse ma vihkan, ma tõesti vihkan busse. Tore oleks ka kui saaks jalgrattaga sõita surma saamata. Siis oleks elu täitsa ilus, sest ma võin ju parkimiskaardi osta ja omada ligipääsu kahele õnnetule autole, aga see ei tähenda, et ma parkida oskaks. Või sõita.

Aga sittagi meil pole. Ei kiirteid ega ronge. Pidevalt pead sõitma autoga, aga kiirteed ei ehitata. Isegi Rumeenias on lõik kiirteed! Eesti ja Läti on ainsad häbiplekid, kel nähtavasti on liiga palju inimesi, et nende elu armsaks pidada.

Ja mida asja kui Savisaar ehitab Ülemistele viadukti ja tahab selle täiesti perses ristmiku läbitavaks teha ning lõpuks ometi panna käima Lasnamäe kanali kiirtramm, mis planeeriti sinna juba koos kanaliga, siis ta on paha ja tema mõtted toovad halba?
Kuskilt peab ju alustama? Miks siis mitte kõige kohutavama ristmikuga ja trammiga, mille jaoks pole vaja midagi ümber ehitada? Need kaks asja muudaks Tallinna juba nii palju paremaks kohaks.

Aga ei. Trammid on ju üldse lollid, sest neil on isegi maasturitele eesõigus. Võtame üldse trammitee üles ja müüme need sarvikud vanarauaks. Õiged inimesed sõidavad kogu aeg autoga. Ehitage siis kuradi kiirteed, et ma saaks selle kuradi autoga sõita ilma et mingi poolpime vanaeit mulle kõrvalteelt ette ei keeraks! Ma ei möliseks juba üle aasta kui õnnekombel poleks olnud tühjad nii seljatagune kui vastassuunavöönd.

Brüsselis saime vähemalt ilusa lamineeritud parkimiskaardi, mille võime hiljem seina peale panna. See on nii tore asi, sest niiii lihtne on unustada see armatuurlauale panna.

Ärge siis liiga julmad olge.

2010-05-05T18:07:00.001+03:00

http://sayat.me/mare

(Hahaa, ma olin nii sillas võimalusest olla kuskil esimene Mare)

Vaadake kultuurisaadet.

2010-05-05T17:32:00.002+03:00

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=105579

Erilist tähelepanu palun pöörata 20. minutist kuni 26ndani.

Hästi heade muffinite retsept

2010-05-04T00:49:00.003+03:00

Ise mõtlesin välja. Varsti blogin teise blogisse pikemalt ja pildiga.
Edgariekstrakti sisse panema ei pea, tema hoiab paberit külmkapi küljes kinni.

Doel

2010-04-30T15:35:00.012+03:00

Antwerpeni lähistel asub linn, mis on pea täienisti mahajäetud. Kuna hiiglaslikul sadamal tekkis soov laieneda, siis öeldi Doeli elanikele, et võtke raha ja minge minema. Läksidki. Kuigi keegi seal koperdas. Ei tea kui palju neid alles on jäänud. Sadam igatahes laienema pole veel hakanud.

Majad on mahajäetud ning graffitiga kaetud. Hämmastaval kombel pole seal aga keegi rüüstamas käinud. Majad on täis mädanevat mööblit ning uskumatult palju on terveid aknaklaase.
Tegu on küllaltki hämmastava kohaga, sest asudes Schelde jõe ääres, on seal uhke promenaad vaatega kaunile sadamale.
Linnakese ääres on aga üks veskirestoran, kus vähemalt tol õhtul käis elu täies jõus. Sees nauditi õhtueinet, väljas jooksid lapsed trepist üles-alla ja karjusid: "Vitt, vitt, vitt!
Kergelt punastades möödusime neist ning jooksime autosse. Pimedaks oli läinud ning kõle hakkas.

Ja läänes käib buss isegi mahajäetud linnadesse. Täitsa päris buss oli, nägime. Lõpppeatus "Doel".

Bensukas oli ka, aga see vist ei töötanud.

Veel infot siit.
Ja Vahur tegi kunagi filmi ka.

27.03.10 Doelis.

Kivisse raiutud

2010-04-30T13:17:00.001+03:00

16.09.09

Hambaarst

2010-04-30T13:10:00.003+03:00

8.10.09

Tore numbrimärk

2010-04-29T17:44:00.002+03:00

Kaugelt tulnud.
6.03.10 Brüsselis

Saint Nicolas - Sint Niklaas

2010-04-29T16:15:00.008+03:00

Belgias on Jõuluvana linn. Ma ei saa aru, miks me seal juba ei ela, aga ju siis on hea põhjus. Noh, et flaamofoobia.

Raporti mõttes veel mõned pildid:

(Kui kallutada pead natukene paremale, siis on see pilt täiesti sirge.)

(Belgias on tihtilugu nii, et kui peaksid mälus peaga ärkama näoga raekoja poole, siis ole sul aimugi, mis linnas sa oled.)

(Ja siis lähed õnnetult jalutama ja ikka ei saa aru.)

(Ja siis leiad mingi huvitava asja ja kõik on korras.)

27.03.10

Päike ja päike kahvliga

2010-04-29T16:11:00.002+03:00

21.03.10

Pilve pääl

2010-04-23T14:54:00.005+03:00

21.04.10

Muide Estoonjan Eeri pealinnadevahelisel lennul olid üle poolte kohtadest tühjad. Jube hea on ikka olla pärit väikeriigist, kus pole inimesi. Klienditeenindus polnud ülekoormatud, vaheta oma lendu kuidas soovid jne. Ainuke häda on see, et turvakontrollis on tädid nii üksikud, et katsuvad kõik noored tüdrukud läbi isegi siis kui nad ei piiksu. Samas oled ise ka ju üksik ja ei pane pahaks, väikerahva värk.

Asterixi ja Obelixi ainetel

2010-04-23T14:49:00.001+03:00

ohjah.

Pilveke, oh, kõikvõimas pilveke

2010-04-18T23:02:00.004+03:00

Mulle meeldib, kui loodus inimesed p**si saadab :) Kevad on ka tore.

Very Nice Estonian Pussy

2010-04-14T23:03:00.002+03:00

11.04.

2010-04-12T21:36:00.000+03:00

11.04.10 Rahvusraamatukogu ees.

2010-04-07T12:08:00.001+03:00

vaadake esimene minut ära

2010-03-29T16:42:00.003+03:00

Vajutage nupule "close to play" ja siis sekundid 00.40-01.00.

Ma lähen alati nii elevile siukeste asjade pärast.

Päeva küsimus

2010-03-25T16:39:00.004+02:00

Kuidas hävitada Vandenborre elektroonikapood?

Eesti keeles oma blogis sõimamisest ei piisa. EL-i mingisse asja saab kaebuse esitada, aga mul puudub täielik usk nendesse.

Mulle müüdi katkine arvuti. Paranduses istus see türastunud kolm nädalat. Graafikakaart vahetati ära, kuid ta endiselt restardib end. Ma kolin varsti Eestisse ja eeldan, et garantii seal ei kehti. Minult rööviti 750 eurot.

C'est la guerre!

Ema sõitis lennukiga

2010-03-23T11:05:00.001+02:00

Lennukisõit oli huvitav. Tähendab mul oli imelik naaber. Ta võttis endale Sirbi, Postimehe ja Õhtulehe. Nüüd kui ta pingi juurde tuli, siis laotas Sirbi ilusti endale istumise alla. Postimehe pani põrandale jalgade alla. Võttis saapad jalast ja riputas oma sokid istmetasku külge. Siis võttis Õhtulehe ja hakkas lugema.

I'm walking on their gravestones.

2010-03-22T17:11:00.006+02:00

Georges Henri park. Et lapsed ja täiskasvanud ja muud loomad saaks rõõmsalt hauakividel jalutada.
Siin on vist jälle mingi ida-lääne kultuurierinevus.

7.03.10

Tere.

2010-03-22T17:06:00.000+02:00

7.03.2010

Samas kahju on neist ka natuke. Meil Eestlastel küll talvel lumest nii suurt puudust tule, et peaks kilest lumememme tegema.

Sain arvuti parandusest tagasi

2010-03-12T22:11:00.000+02:00

Nad on klaviatuuri ära lõhkunud.

Abre los ojos

2010-03-12T15:40:00.002+02:00

Paar nädalat tagasi kammisin üht DVD poodi ja otsisin Belgia filme. Muidugi ei leidnud. Belglased ei ole selline kokkuhoidev rahvas, et paneks poes kohe eraldi riiuli Belgia (Või siis vähemalt Wallooni ja Flaamigi eraldi) filmide ja muusikaga. Ei, neil pole midagi.
Olin juba lahkumas kui Vahur helistas, mistõttu jäin sinna passima ja tõstsin silmad suvaliselt ka ülemisele riiulile. Ja leidsin selle filmi. SELLE FILMI. Selle DVD-d pole olemaski! Ma loobusin otsingutest juba... ammu. Aga seal ta oli. Üksinda. Hinnaga 3.99. KOLM ÜHEKSAKÜMMEND ÜHEKSA. Nii odavat dvd-d pole olemaski! Aga seal ta oli. Ma vist ise elan ka juba oma Lucid Dreami.
Ja täitsa vittus, mul ongi selle dvd. Kunagi etv näitas seda filmi, mina muidugi lindistasin. Ja see lint KADUS! Ma saan aru, mis võis juhtuda kassettiga, millele oli peale kirjutatud Pornokuninga piinad (People vs Larry Flint), aga Abre Los Ojos? Siiani müsteerium.

Aga mul on selle dvd. Võin end seksikatest Hispaania meestest lolliks vaadata. Kuigi tegelikult olen seda juba teinud nii originaali kui remake'ga. Avastasin eile, et mul on mõlemad filmid täitsa peas.

Vat selline romantiline lugu. Nii tore, et mul ei ole krediitkaarti. Igav oleks kõike amazonist tellida. Nii romantiline on leida aardeid.

Piracy warning

2010-03-12T00:09:00.002+02:00

Dankeshöön lingi eest, Lauri.

(Ja juutub, sa oled ka üks suur ja karvane...)

Ja miks ei peaks olema antitarbija, kui

2010-03-11T16:51:00.002+02:00

kui ma olen ostnud DVD filmi ja iga kord kui ma seda vaadata tahan, olen sunnitud vaatama SEDA reklaami. Ma ei saa seda edasi ka kerida, sest kõik nupud on lukus sel hetkel.

See reklaam on mõeldud ju sellele inimesele, kes plaanib seda filmi arvutisse tõmmata ja teistega jagada.
Aga enamus on ostnud selle DVD, et seda filmi vaadata! Ja neid sunnitakse vaatama kurjategijatele mõeldud reklaami ja tundma end nagu kurjategija.

Teine asi DVD-dega, mis mind täiesti šokeeris. Mina teadsin, et kui arvutil on DVD lugeja, siis ta ka DVD-sid mängib. Selgus, et asi pole aga teps mitte nii. DVD-d on kõik erinevad, vaja on sada koodekit. Okei, tõmbad need. Aga ikkagi ei pruugi saada kõiki filme vaadata, kui sa ei osta(!) spetsiaalset programmi.

See pole vist otsene petmine, aga mina kui inimene, kel pole Belgia Kuningriigis telekat, kuid kes soovib filme vaadata, siis ma pean ostma mingi programmi. Või siis leidma mingi cracki ja seadust rikkuma, et vaadata seaduslikult ostetud filme. Samahästi võiks juba kõik need netist tõmmata .avi failidena, mida on lihtsam mängida ja subakaid saab ka kergesti juurde laadida.

Viimane tuli mulle lihtsalt üllatusena. Minu arust on DVD mul arvutis ikka mänginud, aga tõenäoliselt on lihtsalt vedanud. Tallinnas on mul nii telekas kui nüüdseks küll lagunenud, aga kunagi töötanud DVD mängija. Tõenäoliselt ma arvutist siis eriti filme ei vaadanud.

Ja üldse. Regioonid? Mis mõttes? Ja mis mõttes müüakse Eestis ka 5. regiooni DVD-sid. Ostsin sada aastat tagasi Indiana Jones-i filmide kogupaki. Tulin koju ja... *********** Isa arvuti mängis õnneks 5. regiooni. Ja ega poes muide tagasi ei võetud!!! Aptsihhgrr! Ja üldse. Kui on mingi film, mida ei ole välja antud minu regioonis? Ma ei saa seda Ameerikast tellida, sest saan türastunud 1. regiooni DVD, millega ei ole midagi teha. Tegelt on küll. Paljugi. Võin seina peale panna. Raamida ära. Või kaelakeeks...

Parem oleks, et tänapäevaks on kõik DVD mängijad multiregionaalsed nagu kunagi lubati ja kui ma uut ostma lähen, siis ta seda ka on. Mitte ainult, et lubatakse, et on. Minu pisike mängija pidi olema, aga läks nagu alati eksole.

Luban, et rohkem ei tule. Väga.

2010-03-11T15:51:00.010+02:00

Minuga juhtuvad kogu aeg sellised asjad! Ma olen ideaalne lollakas naiivne tarbija! Ma saan umbes kogu aeg vastu näppe ja jalaga näkku.

Ja ometigi on mul nägemus utoopilisest maailmast, kus ma lähen poodi, ostan arvuti, tassin selle koju, naudin mitukümmend tundi ajunussi, et ta üles saada ja siis hakkan tööle!

Kuigi reaalsus on pidevalt selline, et ma lähen poodi, tulen koju, naudin ajunussi, avastan, et olen millegagi petta saanud ja pean mööda linna taga ajama mingit lollakat juhet, millest ma midagi ei tea, ostan selle ka ära, saan vere ja vaevaga arvuti üles ja siis see plahvatab! Ja siis tuleb see remonti viia. Ja remont võtab umbes igavesti aega. Ja sina mudkui kulutad bensiini ja telefoniarvet.

Isegi lennukipiletitega on mul veel nägemus, et kui ma ostan piletid mingile kindlale lennule, siis see TOIMUB. See nägemus on mul küll ainult ostmise hetkel ja ma absoluutselt enam ei ärritu ega üllatu kui lend ümber tõstetakse. Isegi mitte siis kui otselend vahetatakse ümberistumisega lennu vastu jne. Sest seda on viimase 2 aasta jooksul iga teine või kolmas lennukord juhtunud! Alguses ainult AirBalticuga, kelle teenuseid enam kasutada ei taha, sest mul on liiga suur kopp ees Riias ja Vilniuses passimisest ja need 5 latise toidukupongiga lunastatavad võileivad tekitavad mul alati räige kõhuvalu ja iivelduse. Nüüd paneb Estonian Air ka kogu aeg näkku. Ja nüüd ei suuda ma enam oma lemmikut Marabu šokolaadigi näost sisse ajada, sest... öäk.

Live and learn. Ära osta arvutit kui oled varsti kolimas, sest tõenäosus, et ta enne seda parandusest tagasi jõuab on minimaalne. Ja üldse, garantii ju tõenäoliselt Eestis ei kehti. Loobusin sellest teadlikult, sest olin nii kuradi meeleheitel. Sest mul oli KOHE arvutit vaja.
Oleksin pidanud arvuti juba kaks aastat tagasi ostma. Raha ei olnud. Kui ootasin nii kaua, oleks pidanud veel ootama. Live and learn.

Ühe asjaga olen õppinud. Toidukaubal vaatan ALATI kuupäeva. Liiga palju olen näinud lettidel riknenud toitu. Ja poodide hooletuse pärast läheb mul toidupoes alati umbes igavesti. Juhfuckinghei!

Aga isegi kui õpiksin pähe kõik seadused ja asjad, siis jääksin ma lolliks tarbijaks. Orienteeruks natuke paremini, kuid kui kord loll, siis alati loll.
Ma oleks ideaalne tarbijakaitseamti töötaja, sest minuga juhtub kogu aeg midagi ja mul oleks pidevalt idee, mida parandada vaja.

Ah ei ole muud kui maale. Ise kasvatama oma porgandeid ja kaalikaid. Oma lehma imema. Oma sigu mittesööma. Oma meest surnukstöötama. Oma naabriga kraavi pärast kaklema. Kraavi on küll vaja Sootaguse tallu... Putäään. Õnneks on Eestis internet umbes igal pool ja saan blogis soiguda kui loll ja paha mu naaber on. Ja tema ka.
Õnneks autorikaitse mulle enam kaela sadada ei saaks kuna mu elu meenutaks liiga palju tuntud romaani. Vähemalt sedagi. Vähemalt sedagi. Küll sajab mõni teine.
Kas siis tõesti ei ole võimalik lihtsalt elada ja armastada? Eip!

Ja veel üks tarbijapettus

2010-03-11T14:57:00.005+02:00

Mõtlesin, et tegelikult on Media Markt ka üks igavene, khm, LAULUKEST, vääriv poeke.

Arvutiekraani ostsin ma sealt. See tuli ka kiiresti otsustada. Valikus puudus mulle sobivate parameetritega LCD ekraan. Mõtlesime, et võib-olla peaks siis järele andma mõnes nõudes, aga nende valikus oli üks uue LED tehnoloogiaga ekraan, mille parameetrid olid ideaalsed.

LED tehnoloogiast ei teadnud me eriti midagi, mistõttu oli natuke hirmu osta põrsas kotis. Samuti oli see millegi pärast odavam kui teised LED ekraanid (ja veel samas paremate parameetritega). Samuti firmalt Acer. Aceri asjad ongi tavaliselt odavamad, aga mitte kehvemad, mistõttu ikkagi otsisime selle.

LED on täitsa okei, heledus on natuke teistsugune, aga tegelikult pole eriti vahet.

Aga selgus, et olime ostnud HD ekraani, millel EI OLNUD KAASAS HDMI juhet! Ehk siis selleks, et kasutada seda ekraani tuli osta juurde 25 eurone juhe!

Trikk on aga selles, et Media Markt meile seda ei maininud. Polnud mingisugust kirja ja müüja ei maininud meile ka midagi. Kui ta oleks seda maininud, siis tõenäoliselt oleks me selle ka ostnud. Lolli tarbija pea oleks viimasel hetkel sassi läinud ja ta oleks ostnud selle juhtme.

Aga meile ei öeldud midagi.

Kellele see nüüd kasu tõi? Ühele suvalisele poele Chaussee d'Ixelles peal. Kas kuskil linna lõpus karuperses asuv Media Markt arvab, et me läheks tagasi ja ostaks selle tema käest või?

Kõige nõmedam oli see, et ostsime arvuti laupäeval. Kaabli puudumise avastasime laupäeva õhtul kui poed juba kinni ja pühapäeval ei ole siin maal isegi kirik avatud!

Miks on vaja sellist nussi?

Media Markt kartis, et kui panna sinna kiri lisakulutusest, siis ei osta seda tarbija, sest see läheb liiga kalliks. HDMI juhe maksab 25 eurot.

Häbi neile idikatele. Kui juba tarbijat petta, siis võiks ju korralikult ja PAKKUDA meile seda juhet. Enamikel juhtudel tarbija ei otsusta viimasel hetkel ümber. Eriti kui tegu on lolli välismaalasega.

Kogu see jama arvutiga pani mind unustama Media Markti pettuse ja nüüd on ilgelt nõme, et oleme sinna veel 100 eurot valanud tindikassettide ja dvd-de jms näol.

DVD valik on seal küll linna parim. Ja odavam. Kahjuks.

Aga ikkagi. Si tu voulais etre decu, irais au... le plus prochain magasin parce que ils tous sont pur MERDE.

Ma ei kavatse oma blogis nüüd üles lugeda kõiki pettusi, mis mind kohanud on viimase kuu jooksul, sest neid on lihtsalt liiga palju. Aga see arvutivärk lükkas mind üle piiri. Maailm ei pea selline olema!

Mida ma pean õppima, et tarbijakaitseametisse tööle saada? Ma oleks nõus selle nimel 5 aastat füüsikat ka tuupima kui vaja oleks. Õnneks ei ole. Vist. Aga mida siis? Kas keegi teab?

And you can call me

2010-03-10T14:25:00.003+02:00

Pescetarian.

Ainult, et anšoovist, vähki, skorpionit, tigu ja veel mõnda tüüpi ei söö. Keedetud ube ka mitte.

Ja kala üle ka just õnnest lakke ei hüppa.

In Her Shoes

2010-03-10T14:18:00.003+02:00

Saage tuttavaks ühtede minu lemmikkingadega pildiloleva daami jalas.

Kunagi nägin Terevisioonist, et meil on samad prillid. Õnneks toppisin mõnda aega hiljem need lahtiselt õlakotti ja kukkusin kiigelt alla, täpselt selili oma koti peale.

Foto: Postimees.ee Lugejapilt nr 17.

Loen praegu

2010-03-09T22:59:00.002+02:00

1.) "La Vie d'une Autre" par Frédérique Deghelt

2.) Piiblit par üks suur suur hunnik inimesi.

phahahaa.

2010-03-08T18:00:00.004+02:00

http://www.lesoir.be/actualite/belgique/2010-03-08/il-neige-il-gele-et-c-est-normal-757569.shtml

kommentaarid on ka väga head.

Facture!
oui... les temperatures ne chuttent pas, et j'ai peur pour mon relevé de compteur gaz.

phahahaa. bon chance, belgique.

(tegelt peaks siin kiiresti mingi talvejopedepoe üles sättima ja hakkama kohalikke harima talve teemal.)