Minust on lõpuks ometi sirgunud naine: suutsin pakkida 18,5kg-se koti! Ehk siis napilt alla lubatud piiri, aga samas piisavalt raske, et ma ise seda tassida ei jõudnud.
Lisaks oli mul õlal umbes 1,5-2 kg-ne kott fotoka ja muu vajalikuga ning kokku vist viiekilone läpakakott (millest ainult 3 oli läpakas).
Natuke pean veel harjutama, sest mõned kilod jäid puudu poolest mu kehakaalust.
Ise olen küll ilgelt rahul.
Pole imestada, sest blogi olen pidanud täitsamitu aastat, mis on kooliskäimise järel kõige pikem järjest tehtud tegevus ja mul üldiselt on järjepidavusega ju kehvasti.
Peakski ostma 8000tükilise pusle ja kokku panema. Nikerdama vaikselt iga õhtu.
Muidugi ega elu on igav kah. Eestis on nii kuradi külm, et... külm on. See on mingi polaarne värk, temperatuur polegi nii hull, aga see õhk on nii terav ja külm. Ja muidugi kõik arstid räägivad nii koledaid asju, et hakkab veel külmem. Mulle ei meeldi Eesti arstid.
Ja puslet ei saa tegelikult osta, sest põgenen ju jälle ära ja omakorda põgenen sealt ka ära kuhu ma Eestist põgenesin ja siis sealt ka kuhu põgenesin sealt kuhu ma Eestist olin põgenenud. Ja ma ju tean, et ma ei paneks seda kunagi kokku.
Sain just teada, et Tartu Ülikool võtaks mind TASUTA õppima FÜÜSIKAT ja KEEMIAT!
Ma ei saa aru, miks ma üldse pead murran, et kuhu minna ja mida teha.
Lisaks nendele on Tartus väga mitu täitsa põnevat asja, kuhu saaks lillegi liigutamata kindlalt tasuta sisse. Ning muidugi võib saada akadeemilises testis paar punkti ja ehk ära teha mõne vastuvõtueksamigi ning siis võib valik veelgi laieneda. Kui teeksin bioloogia eksami uuesti ja saaks paar punkti rohkem, siis oleks kõik see jura ka tasuta. Praegu on umbes nii, et lävend on nt 75 ja minu skoor 74,6 vms. Aga, endiselt, mind ei huvita bioloogia.
Ma ütlen lihtsalt TÜRA, et Tallinnas nende tasuta kohtadega nii kitsid ollakse. Vahe on ikkagi 6korda 14000 krooni. Üldse mis kuradi mõttes on Belgias ülikooli AASTAmaks 500 eurot? See on neli korda odavam! Maal, kus ma maksan leiva eest 30 krooni. (Muidugi pean tunnistama, et see ei pruugi olla nii kõigis kohalikes ülikoolides ja tean ainult ühe flaamikeelse kohta, aga siiski on see juba piisavalt skandaalne, et kisada nagu idikas.)
Üldiselt... palun lugeda seda suurt punast sõna üleval veel üks kord ja siis öelda, mida ma õppima peaks minema.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=356074
Peaksin vist end üles andma. Veelgi enam - mul olid vahepeal rohelised püksid jalas! Sellel on kindlasti mingi eritariif.
Ta täpset sünnikuupäeva ei õnnestunudki mul välja uurida enne kui see unustati. Kuskil novembri teises pooles see igatahes oli/on. Sellest titast on nüüd saanud nelja aastane kiisumiisu, (kes on tõenäoliselt väga paksuks läinud, sest viibib mu vanemate hoole all). Palju õnne mu armsakesele. Igatsen meeletult.
Pilt tehtud 2. jaanuar 2006, kui me talle järgi läksime. Parimal päeval minu elus.
Vanasti oli siil puhta paljas. Ei olnud tal ühtki karva ega okast. Ta oli väga hästi kättesaadav, kuna ta oli ka aeglane. Kõik loomad naersid ta üle, kuna ta nägi ilma karvadeta päris naljakas välja. Siilil polnud karvkatet kuna ta ei jõudnud õigeks ajaks kohale, kui vanaisa kasukaid jagas. Ühel päikselisel päeval läks siil jalutama. Kõndis ja kõndis. Talle tuli vastu karu, kes naeris tema üle, rebanegi irvitas, aga siil ei pannud neid tähele. Lõpuks leidis siil ühe kena puu, millel olid imelikud lehed – sellised teravad. Siil mõtles, kas ikka tasub sellise imeliku puu alla magama heita. Siil mõtles ja mõtles ning otsustas ära proovida. Siil nägi unes „Metsa kõige kangema” võistlust, kus tema võidab, (siis läks unenägu pahaks) aga teistele see ei meeldi ja hakkavad teda pulkadega loopima ja ja... Siil ärkas üles, seljas suur valu tõusis ta püsti ning alustas teed koju. Ta peatus rebase, hundi, ilvese ja karu juures. Rebane, hunt ja ilves vaatasid siili suud ammuli. Siil päris, mis neil viga on. Rebane hakkas kohe rääkima, et siilil on orad seljas püsti ja see on märk kangusest. Karu hakkas selle peale naerma ja ulatas käpa välja, et siil kätte võtta, aga kui ta siili puutus, karjatas ta valust, mille tegid siili okkad. Seda kuuldes jooksid kõik metsaelanikud kohale. Tuli üks suur vaikuse hetk ja siis karu teatas, et see väike niru loomake on tugevam, kui tema ning et nüüd annab oma „Kõige tugevama” medali siilile ja ei ütle enam ühtki halba sõna tema kohta. Hunt tõstis siili üles (hoides kõhust) ning karu võttis medali kaelast ja ulatas selle ilvesele. Ilves, kes annab iga aasta medali üle, pani selle siilile kaela, siis korraldati siili auks suur pidu, kus olid kõik metsaelanikud. Pärast pidu läks siil koju ning vaatas oma uut välimust. Pärast suuri raskusi voodisse saamisega, jäi siil magama mõttega, et nüüd on ta kõige õnnelikum loom metsas, sest ka temal on nüüd kasukas ja kõige tugevama looma medal peale selle.
8-aastasena või umbes nii. Ilusate oranžide kaante vahele köitsin ja joonistasin siili pildid ka juurde. Või joonistas ema, ma ei mäleta. Hinne oli suur rasvane "5".
See oli hämmastav kui palju nõuti meilt algklassidest kirjanduse tootmist. Kogu aeg oli vaja luuletusi ka, mu ema ei jõudnud neid nii palju toota!
Okei, koristan kõvaketast edasi. (Jah, isegi digitaalseid faile ei suuda ma alati õigele kohale tagasi panna ega üldist korda hoida. Näiteks ei suuda ma üles leida isegi siilipilti selle postituse jaoks)
Näib, et vaatamata mu vanuse teadmisele ja mu kergele vastupanule ei jäta kool jonni ja arvab endiselt, et ma olen abielus. Mul tekivad juba kahtlused. Aga siis kellega ja kuna ja kuidas ja miks mina sellest midagi ei tea? Kurat, joomise jätan nüüd kindlalt maha. Suitsetamise ka, et ma nii vana välja ei näeks.
Samas, mida ma ikka nõuan, nad ju niigi suutsid mu perekonnanime ÕIGESTI kirjutada. Viimast suudavad ju ainult ülisuure intelligentsiga inimesed või poolakad.
Noh, et ei saa keelumärki korralikult joonistada, sest auto on ees. Tegid siis vähemalt selle ümbertki ära.
Paari kuu pärast said ülejäänud (õigemini alla jäänud) osa kah joonistatud.
19.09.09
http://www.soov.ee/vaata.seam?id=1902030&loc=et_EE
sinisemaks ja lärmakamaks ei saa enam minna.
December 3.
A few moments after midnight.
Dare to close your eyes.
(Yes, I've turned into a boy with a very big head.)
